Kuninglik saladus

20. OSA - Põgene, vaba laps!

HELENA VAATENURK

Võib-olla ma peaksin tema käest küsima, võib-olla ka mitte. Aga ometi oli mul õigus teada midagigi enda perekonnast? Ta ei saa ju mulle öelda, et tema on minu ainus pereliige. Ei, seda kindlasti mitte. 

Kuid kui ta ärritub? Lõppude lõpuks on ta praegugi Lena pärast väga närviline ja kui minu küsimus veel takka, hakkaks tal halvem.

"Mis on? Miks sa sellise näoga oled?" küsis ema minu käest.

"Eeehmm, ma tahan midagi sult küsida. Kes on mu isa? Miks mul pole suurt perekonda nagu teistel?" otsustasin esimese variandi kasuks.

"Mida sa räägid? Sinu isa on kaugel ja sul pole vaja suurt perekonda. Sulle piisab ka minust," oli ema närviline.

"Aga miks mul on ainult üks pereliige? Miks minul isa pole? Ma nõuan, et sa mulle tõtt räägiksid!" nõudsin rangelt ema käest. Ta oli nii šokeerinud näoga, küllap ta pole mind sellisena kunagi varem näinud.

"Ma ei saa sulle seda rääkida, palun ära küsi seda enam."

"Ma tahan teada! Emme!" karjusin tema peale, kuid ta oli juba siit toast lahkunud ja ignoreeris minu juttu sajaga. Mul oli õigust teada, kus on minu perekond. Alati, kui ma kedagi lasteaias näen ema ja isaga, tükib mul kadedus peale. Minul on ainult üks ema. Muidugi ma ei kurda tema üle, ta on maailma kõige parem ema, kes üldse saab olla, aga tema on ka ainus inimene, kes on mu lähedane. Isa mul ju pole.

Miks mu ema ei tahtnud mulle midagi rääkida? Miks ta pidi mulle nõnda haiget tegema?

Ma seisin keset väikest elutuba ja ma ei teadnudki, mida ma veel siin teen. Otsustasin väikese uinaku teha diivanil. Olin väsinud tänasest päevast.

-

SANA VAATENURK

Ma ei saanud talle midagi öelda! See oleks olnud kohutav mõte rääkida talle, kes on ta tegelik isa. Anna andeks, Hans, aga ma ei saanud talle midagi öelda. Meie laps oli mulle kui suur õnnistus, aga sinu jaoks oli see nagu õnnetus. Sinu naine oli juba paar nädalat rase ja mina veel takka otsa - oleks täiesti õudne.

Helena ei tohi saada sinust mitte kunagi teada. Ma ei tea, kuidas ma seda teen, aga ma ei kavatse sellest talle rääkida. Ma ei taha lihtsalt.

Nii oleks meile vast kõige kergem..

-

Anders istus pimedas tugitoolis ja vaatas enda magamistoa kõige suuremast ja avaramast aknast välja, kus oli näha osaliselt imeilusat loodust ja siis ka väravaid selle ees. 

Ta oleks tahtnud teada, mis Lenaga juhtus. Ta ei teadnud temast siiamaani midagi ja vaevalt, et see naine ja see laps ka midagi teavad.

Anders ei suutnud täna õhtul magama jääda. Ta mõtles viimasel ajal Lenale päris palju. Kus ta oli? Mida ta tegi? Pealegi, kas Lena oligi üldse enam elus?

Ei, üritas ta ennast veenda. Lena peab olema elus. Ta ei oleks suutnud leppida mõttega, et teda enam ei ole.

Nüüd ta hakkas seda tundma. Armastust, millest kõik täiskasvanud räägivad. Ta mõistis nüüd, mida see tähendas. Absoluutselt.

Võib-olla uus päev tuleb ilusam? Või siis süngem? Ta üritas magama heita, mis ka kümne minuti jooksul juhtus. Ta sukeldus unenägudesse.

-

AMINA VAATENURK

Ma igatsesin teda. See tähendab jah, just nimelt Rolfi. Ma olin temasse uskuma hakkanud, eriti pärast seda, kui ta mind sinna raamatukogu eraldi tuppa viis, kuhu ta oli kirjutanud igasuguseid ilusaid luuletusi ja jutte. Ta on väga andekas, palju andekam kui mina üldse suudan olla.