Kuninglik saladus

2.7 - Roheline dressipluus

Väljas oli üsna pime õhtu, taevas oli märgata palju eredaid tähti keset tumesinist taevast. Temperatuur oli vähemalt kuus kraadi, mis on üsna külm 25. aprilli kohta. 

Perekond Snordell-Hannigsen ootab haiglas häid uudiseid kuninganna seisundi kohta, ent endiselt ei teata tegelikult mitte midagi. Samuti on haigla sissepääsu juures palju meediategelasi, kes tahavad kannatamatult uusi uudiseid.

Iga sekundiga muutub olukord aina ärevamaks. Kellelgi pole aimu, mis toimub hetkel operatsioonisaalis. Võib-olla üritavad arstid praegu päästa kuninganna elu, sest ta pulss on aina nõrgenemas. Võib-olla on ta juba surnuks kuulutatud ja arstid mõtlevad, kuidas sellest rääkida neile.

Kuningpere ei pidanud enam kaua ootama, kui operatsioonisaalist väljus lõpuks ometi viie tunni jooksul üks kitlis doktorihärra, kes kõndis nende juurde millegi teavitamiseks.

"Doktor, kuidas temaga on?" küsisid Beatriz ja Anders nagu ühest suust.

"Rahu. Õnneks võin ma teile suure au ja uhkusega öelda, et meie kuninganna elu pole enam ohus ja ta paraneb," teatas arst headest uudistest.

"Kas tõesti? Temaga saab kõik korda?" ei suutnud Anders oma kõrvu uskuda.

"Saab küll. Vabandage, aga me peame nüüd Charlotte palatisse tagasi viima. Operatsioon on läbi saanud," lisas doktor, jalutades operatsioonisaali tagasi.

Lõpuks ometi kuulis kuningpere uudist, mida nad on ammu tahtnud kuulda. Kõik hakkab nüüd liikuma paremuse poole. Anders ja Rolf helistavad oma õele Astreale ja annavad talle teada, mis on toimumas. Beatriz kinnitab meediainimestele, et kuningannaga saab kõik korda ja et operatsioon möödus vägagi edukalt.

Peagi on kõikjal ajalehtedes ja televiisorites uudistes kuninganna seisundist. Mõnel tänaval on liikvel endiselt kuulujutud, et kuninganna on juba ammu surnud ja tema surma vaikitakse maha. Rootslased tunnevad ennast palju paremini, kuuldes, et kuningliku perekonnaga on kõik korda saamas ja naeratavad nüüd rohkem. Paljud neist isegi tähistavad seda head uudist maha suure peoga.

"Tütar, tule uudiseid vaatama. Kuningannast on uut infot," kutsus Sana Helenat televiisori juurde vaatama, mis seal toimub.

"Ma ei saa hetkel," teatas Helena ülevalt korruselt. Ta viibis mõtiskledes enda suures ja avaras magamistoas, lamas kaheinimese voodi peal ja kirjutas enda päevikusse tänase päeva kohta sissekande.

Tere, päevik!

Täna on esmaspäev, 25. aprill. Päev, mil ma käisin jälle ülikoolis.

Mul pole väga midagi öelda, ent mind painab endiselt Kerim. Ta kakles täna Ericuga ja tal tekkisid probleemid direktrissiga, kelle juures ta pidi mitu tundi viibima. Kui ma küsisin, miks nad kaklema olid läinud, ütles Kerim, et tema ja Eric ei saa lihtsalt omavahel läbi, ent ma kahtlustan midagi veel. Isegi, kui ma ei saaks kellegagi hästi läbi, ma ei lähe ju temaga kaklema sellepärast!

Võib-olla ma peaksin oma uudishimu kontrolli all hoidma ja mitte olema nii tüütu Kerimi jaoks. Kui ta ei taha mulle midagi rääkida, siis ta ei pea ka seda tegema, aga ma ei suuda oma mõtteid sellest eemale viia. 

Täna juhtus veel üks kummaline asi. Nimelt, kui mul sai ülikoolis kõik tunnid ja asjad läbi, läksin ma niisama jalutama, kui ma nägin Ericut enda taga kõndimas. Ta oli mind terve tee jälitanud ja ma üritasin teda maha raputada, aga ma sattusin tema lõksu. 

Ta ei lasknud mul ära minna, vaid hoidis minust kinni. Ma küll üritasin sõnadega asja lahendada, aga see oli mõttetu, kuna see ei aidanud mind kuidagi. 

Õnneks ilmus Kerim eikusagilt välja ja päästis mind tema jubedast seltskonnast. Eric oli kuidagi narkouimas ja purjus olekuga, ent mingil määral oli ta ka kaine.