Kuninglik saladus

3. osa - Noranette

Paar nädalat oli möödunud prints Hansi surmast, kuid Charlotte oli siiamaani kurb ning masenduses, kuid laste ees üritas ta mitte näidata välja enda päris tundeid. Vahepeal tuli seesama tüdruk matustel ta mõtetesse, kuid kadus sama kiiresti. Ta tundis, nagu oleks tal lapsega olnud mingi eriline side. Võib-olla on need hoopiski tema luulud. 

"Emme, kas sa igatsed issit väga?" küsis Astrea järsku.

"Väga."

See küsimus kriipis ta hinge. Loomulikult ta igatses Hansi tagasi, kuid tema koht oli nüüdsest surnuaias ja tema ei saanud sinna midagi parata. 

"Tead, ma nägin teda unes. Me jätsime hüvasti. Ta oli väga kurb, kuid ta ütles, et ta peab minema. Ta tahtis ka, et sa poleks õnnetu."

Charlotte'l tükkisid pisarad silma. Miks ta ometi ei suutnud ennast vaos hoida, kas või laste pärastki? Kuid jutt käis tema abikaasast, tema elu armastusest, keda ta mitte kunagi ei unusta.

Helena ja Sana jalutasid koju ning nende vahel polnud mitu päeva erilist vestlust olnud. Nad pidid kodu ära koristama, kuna Sana õde Noranette pidi neile paariks nädalaks jääma.

Kui kaks tundi oli mööda läinud, kõlas nende puidust uksele täpselt kolm koputust. Noranette oli lõpuks kohale jõudnud ning ukse taga enda suurte kohvritega seisnud.

"Kas sa palun laseksid mu juba sisse?" 

Noranette astus oma kohvritega sisse ning heitis kohe istuma. Ta pani hellalt oma käe kõhu peale, mis näis olevat paisunud.

"Kas sa ootad.. last?" küsis Sana tema ees, käed ristis. 

"Jah. Kujutad ette, mu mees üldse ei hooli minust! Viskas mu välja ja mul ei jäänud muud üle, kui sinu juurde tulla. Ega sa ei pahanda, kui ma siia natukeseks veel jääksin. Seniks, kuni ma muidugi oma elu korda saan."

Sana mõtles hetke ning otsustas lubada tal siia jääda. Noranette on siiski tema õde ja tema süda hakkaks kohutavalt valutama, kui tema õde mööda tänavaid peaks raha kerjama ning kodu otsima. Ta ei suutnud kuidagi mõista, miks tema õde niimoodi koheldi, kuid nüüd on ta ometigi siin ja ootab kannatliku ilmega tema vastust.

"Loomulikult," jõudis ta veel öelda, kui Noranette rõõmust püsti kargas ning teda kallistama hakkas.

Just selsamal hetkel sammus koridori Helena ning jälgis pealt nende tegevust. 

"Tädi Noranette! Nii tore, et sa siin oled!" hüppas Helena Noranette'ile sülle.

"Oh, kui palju sa kasvanud oled! Kui mina veel siin olin, siis olid sa vaevu nii pikk!"

"Ja sina.. hmm, sa oled vist liiga palju söönud!"

Nad purskasid kõik kolmekesi üheskoos naerma ja suundusid elutuppa istuma, et lähemalt omavahel rääkida.

Charlotte istus akna ees ja vaatas mõtlikult ning samas nii kurvalt taevasse nagu oleks ta kedagi sealt näha lootnud. Kõik see, mis oli juhtunud, oli tema jaoks siiamaani šokk ja tundus, nagu ei saaks ta kunagi sellest üle. Kusagil eksisteerib ka tema päris tütar. Kes teab, mis on temast saanud, võib-olla on ta õnnelikus perekonnas, võib-olla on ta surnud või vägivaldse inimese juures. Need mõtted muutsid ta veelgi rohkem õnnetumaks ning ta soovis, et keegi lihtsalt ütleks talle midagi rõõmsat. Viimasel ajal ei suutnud ta keskenduda eriti hästi ja laste ees käitus ta ka veidralt. 

Tema mõtted kadusid koheselt, kui tema kabineti uksele koputati. See oli kuninganna Fabiola, kellega pole ta üldse rääkinud peale Hansi surma. 

"Võid siseneda."

Kuninganna sammus tema laua poole aeglaselt ning võttis istet enda lähedal olevale toolile. Mõlemad vaikisid algul, kuid kuninganna alustas vestlust võltsi köhimisega.

"Niisiis, me pole kaua rääkinud. Hansi surm puudutas meid väga, kuid me peame olema tugevad."

Kuidas ta saab midagi sellist öelda enda poja kohta? Kas tema ei leinanudki üldse Hansi. Nagu oleks kerge ta unustada ja kõik need rõõmsad mälestused, mis neil olid, teeselda, nagu polekski neid juhtunud.

"Ma küll ei tea, millised mõtted sul meeles mõlguvad, kuid ära mõtle seda nagu poleks mul üldse sellest kõigest kurb tunne. Mu süda valutab mu poja pärast. Iga päev, mil ta mulle meenub. Iga kord, kui mulle jälle meenub see tema erakordne headus, mida teistel polnud nii palju, kui temal."

Charlotte vaatas talle silma ning tundis seal olevat leina. Ka tema siiski kannatas, kuid tema suutis enda südamevalu hoida tagasi.

Kuid Charlotte - ta tundis, et temas pole seda tugevat jõudu. Ta tundis ennast nõrgana.

"Kuid kas sa tahad teada, mis mind aitab?"

Charlotte noogutas ning kuninganna tõusis püsti ja jalutas koos printsessiga aeda.

"Loodus?"

Kuninganna noogutas vaikselt ning nad jälgisid üheskoos puid, mille lehed liikusid tuule abil. Kõik tundus nii rahulik, nii vaikne ja samaaegselt ka nii ilus. Nagu oleks kõik taas endine ja Hans tuleb tema selja taha ning annab mõnusa põsemusi.

"Mul on vahepeal tunne, et ta oleks justkui mu kõrval ja et me lobiseme taas poliitilistest teemadest. Seda valdkonda tundis ta üllatavalt hästi."

Aias oli pikk vaikus, kuid ikkagi oli veel kuulda tuulekohinat ja nende rahulikku hingamist. Nad tahtsid siia igaveseks jääda ning nautida seda ilusat loodust, mis neil aias pesitseb. Kõik oleks ainult veel ilusam olnud, kui Hans oleks olnud nendega.