Kuninglik saladus

4. osa - "Sõber, kes armastab printsi."

"Hommik. Ärka nüüd üles, meil on vaja süüa teha, ma olen näljane!" üritas Helena Sanat äratada ja seisis seal abitult.

"Mine siis kööki, ma tulen järgi," kõlasid Sana sõnad sosinana ning Helena trampis kõvasti jalgadega kööki. Ta istus ja ootas ning ta ei jõudnud ära kannatada, millal ta süüa saab.

"Vaata, et sa mu õde ei sega. Tal on palju puhkust vaja," võttis Sana kapist munad ja hakkas neid kloppima.

"Aga miks, emme? Kas temaga on midagi tõsist lahti?" küsis Helena enda suurte siniste silmadega .

"Olgu, ma räägin siis sulle, aga vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, eks ju? Kas oleme kokku leppinud?" sammus ta Helena juurde aeglaselt ja hoidis ta õlgadest kinni.

"Okei, aga mis siis temaga on?"

"Ta ootab.. last!"

Helena pani imestusest käed suu ette ja hakkas keksima rõõmust, et ta saab endale sugulase.

"Miks sa nii rõõmus oled, kui teada võib?" küsis Sana seejärel ning läks toitu tagasi valmistama.

"Sest ma saan endale väikese sugulase ning siis ma hoian teda nagu enda väikest õde. Või siis venda."

Kuningpere toa aknad olid täidetud päikesevalgusega, mis lendas otse kiirtena sisse. Kõik pereliikmed olid juba üleval ning sõid hommikust vaikuses.

Kõik sõid rahulikult edasi, kui majateenija Irma tuli neile teatama, et Andersile ja Rolfile on külaline. See oli Emelie, nende hea sõbranna koolist, kes on pärit heast perekonnast.

"Ema, kas me võime minna?" küsisid Anders ja Rolf justkui ühest suust ning vaatasid anuva pilguga enda emale otsa.

"Minge, minge."

Seejärel tõusid nad lauast ning jooksid võidu elutoani. Kõikide silmapaarid olid nende peal ja Charlottel oli hea meel, et tema pojad polnud enam nii kurvad oma isa surma pärast. Nad olid oma eluga edasi läinud, mida tema senini ei suutnud teha. 

"Millele sa mõtled?" küsis kuninganna Fabiola ning vaatas silmanurgast Charlottet.

"Ei millelegi."

Emelie istus uhkelt diivanil ja nautis kõike seda luksust, mis siin oli. Kõikjal olid nii kaunid asjad ning korraks ta mõtles, et võib-olla kunagi võiks ta siin elada, kui ta ainult oma eesmärgid täidab. Ta lõpetas mööbli vaatamise, kui vennad tulid tema juurde ja kallistasid teda eraldi.

"Oh, kui hea meel mul on teid näha. Üleüldse on mul hea meel, et ma teie juurde tulla sain," lõpetas Emelie Andresiga kallistamise ja vaatas mõlematele vendadele rõõmsalt otsa. Tundus, et tema plaan hakkab vaikselt õnnestuma, kui ainult nad temasse armuksid.

"Ja, see on tõesti tore, et sa siin oled. Istume praegu maha. Mis sa arvaksid, kui me läheksime õige parki pärast?" pakkus Rolf välja enda mõtte ning Emelie noogutas nõusolevalt.

"Muidugi, see on väga hea mõte. Mis sina sellest arvaksid, Anders?" rõhutas ta Andersi nime, mis meeldis Andersile väga, kui teda niimoodi rõhutati. Rolf jälgis nende silmsidet ning oli näha armukadedust tema silmis.

"Otse loomulikult olen ma sellega nõus!"

Nad tõusid üheskoos püsti ja suundusid parki jalutama. Täna oli laupäev ning keegi ei pidanud olema koolis ning tuupima pähe erakordselt mõttetuid asju, mida tulevikus vaja ei lähe. Nad võisid kõik nautida enda ühist päeva koos ja lõbutseda.

Lena istus pargipingil, kui ta silmas Andersit ja Rolfi koos mingisuguse tüdrukuga, keda ta varem näinud ei ole. Tema esimesteks mõteteks oli see, et kes see tüdruk on. Ta märkas tüdruku ja Andersi vahel olevat silmsidet ning see mõte häiris teda. Kas nad on üksteisesse armunud?