Kuninglik saladus

2. osa - Surm

"Mida sa just ütlesid?" võpatas kuninganna ning vaatas veel julmemalt Charlotte'le otsa. Sellel kõigel peab mingi seletus olema. Miks ta üldse niimoodi ütles?

"Rahunege, uskuge mind, reageerisin samamoodi, kui DNA-testi tulemused kätte sain, kuid ometigi see ei valeta. Astrea pole minu tütar. See laps aeti kellegi teisega haiglas vahetusse," üritas printsess selgitada võimalikult täpselt kõike ning vehkis samal ajal kätega. 

"Miks sa üldse, DNA-testi tegid? Kuidas see võib niimoodi olla?" küsis kuninganna edasi, nõudes vastuseid. 

"See päev, kui ma sünnitasin, oli seal üks medõde ja ta kirjutaski mulle pärast kõiki neid aastaid. Ta kirjutas, et need lapsed läksid vahetusse ja et see on tema süü," rääkis Charlotte ja kõndis ootamatult kuninganna poole.

"Mida? Mida sa vahid nüüd?" käratas kuninganna külmal toonil, üritades enda sees säilitada rahu. Kes oleks võinud ometigi aimata, et nende toreda ja elegantse kuningperega midagi sellist juhtub? 

"Ma mõtlen, et mida me edasi teeme. Keegi ei tohi sellest teada saada. Kui Hans sellest kuuleks, siis on temaga kriips peal."

Nende vestluses oli pikk vaikusepaus. Aeg oleks nagu seisma jäänud ning kõikjal oli ainult vaikus, ei midagi muud.

Lõpuks leppisid nad mõlemad kokku, et täna pärast õhtusööki, saab Hans kõik tõe teada. Nagu öeldakse, on valel lühikesed jalad ning varsti saavad kõik mingi hetk teada, et nende peres on juhtunud selline õnnetus.

Oli keskpäev, kui printsess Charlotte Astreaga aias jalutas ning mängisid erinevaid mänge, alustades peitusest kuni kullimänguni. Neil oli olnud koos tore aeg, mis sellest, kui Astrea polnudki tegelikult printsessi päris tütar. 

Astrea oli enda üle uhke, kui oli suutnud teeselda enda pere ees, et tegelikult on ta väga õnnetu, sest kunagi ta pole enam siin perekonnas. Korraks tõmbus ta nägu küll mossi, aga õnneks ei märganud mitte keegi seda ilmet, mis just paar sekundit tagasi oli ta endale pähe teinud.

Tema vennad Rolf ja Anders olid just välja ilmunud ning ta otsustas nendega mängima minna, kuna Charlotte oli natuke väsinud pidevast mängimisest. Astrea mängis enda vendadega ja ta teadis ühte asja - ta ei tahtnud kunagi sellest rollist loobuda siin kuningperes. Talle meeldis see tähelepanu, mida ta pidevalt meedialt ja enda perekonnalt sai. Ei, mitte keegi ei saa temalt seda rolli võtta. Mitte keegi ei võta teda siit ja vii teda mujale, oli ta otsustanud. Ta võitleb enda eest, nagu ta peab.

Hans pidi täna kohtuma ühe linnapeaga ja sinna oligi ta just teel koos oma autojuhiga. Ta oli pärast täna hommikul juhtunud intsidendist vapustatud ja tema mõtted pöörlesid ümber Charlotte. Mis tal küll lahti oli? Ta teadis, et midagi on väga valesti, aga mis see olla võis? Äkki oli tal paha olla? Või hoopiski oli tal midagi mureks? Kas ta tahtis lahutust? 

"Ettevaatust!" karjus Hans enne, kui üks veoauto nende autole sisse sõitis ning neid kraavi oma suure jõuga lükkas. Auto oli põlema läinud ning keegi ei päästnud enam neid sealt välja. 

Hans oli surnud, autojuhiga.

Charlotte'l oli halb tunne tänase päeva suhtes. Kuidas tema mees seda asja vastu võtaks?  Üleüldse tundis ta ennast kohutavalt ja talle ei meeldinud see asi. Ta mõistis, et midagi oli juhtunud. Ta tormas äkitselt püsti ja läks enda magamistuppa. Seal teda polnud. Õigus, ta pidi täna kohtuma ühe linnapeaga siit kandist. Ta otsustas talle veel järele sõita ning kiirutas ennast sättima. Ta oli palunud enda assistendil Doloresel auto valmis panna koos autojuhiga.

Umbes veerand tunni pärast oli ta saanud alles teele asuda. Ta hüppas kiirelt auto tagaistmele ning käskis sõita sellesama linnapea juurde, kellega Hans pidi täna kohtuma.