Kuninglik saladus

2.2 - Artikkel

Johnny ja Beata vaatasid Katharinat nagu oleks ta mõni taevast kukkunud ingel. Tema jutt kõlas nii õnnetult, kuid Katharina andis neile märku, et ta pole veel lõpetanud.

"Ma olen näinud inimeste emotsioone, kui neile öeldakse, et neil on vähk, mis tapab nad peagi. Tavaliselt nad hakkavad närveerima ja nende elus ei eksisteeri enam nii palju rõõmu kui varem, aga Lucia - tema oli erand. Tema elas oma elu nii nagu ta oligi elanud - ta ei keskendunud sellele, mis temaga varsti pidi juhtuma. Ta elas lihtsalt päev korraga.

Viimasel kohtumisel rääkisime koolist. Lucia rääkis mulle, kuidas kool talle väga meeldis. Eriti toetavad õpetajad ja klassikaaslased, kes käitusid tema vastu alati nii kenasti. Meie klassis ei esinenud kunagi kiusamist ega narrimist. Me olime väga kokkuhoidlikud ja sõbralikud üksteise suhtes. Kui pidigi keegi tülli minema kellegagi, siis nad leppisid paari päeva pärast ära. Me olime kõik nagu suured sõbrad.

Pärast seda, kui me rääkimise koolist lõpetasime, hakkas Lucial halb. Kartsin, et juhtub see, mis oli minu suurimaks hirmuks sel hetkel - ta sureb minu ees. Kutsusin võimalikult kiiresti Lucia ema, kuid siis oli juba liiga hilja. Lucia oli koheselt suremas ja ainus, mida ta vaevus tegema, oli meile lehvitamine ja naeratamine. Siis oli ühel hetkel surm tulnud."

"Mul on nii kahju," teatas Johnny.

"Milleks? See oli juba aastaid tagasi. Ma parem eelistan seda mitte mäletada."

"Mul on tõesti südamest kahju. Nüüd sa pead vist uuesti seda tundma."

"Ei pea, sest ma võitlen nüüd sinu elu eest. Sest sina pead oma elu eest võitlema. Sa ei tea, mis sind ees võib oodata. Lihtsalt palun nõustu Saksamaale minema. Nad teevad ime, ma tunnen seda!" proovis Katharina Johnnyt jälle veenda.

"Ma ei tea, kas see on seda väärt," kahtles Johnny.

"Usu mind, on küll ja kuidas veel," oli Katharina endas täiesti veendunud.

"Poeg, tal on õigus," nõustus Beata Katharinaga, aeglaselt noogutades.

"Olgu siis. Ma lähen Saksamaale ravile," otsustas Johnny natuke kahetsedes, aga mingi osa temast sai aru, et ta ei tohi alla anda ilma võitluseta. Võib-olla oligi Katharinal õigus ja ime juhtub ning ta saab haigusest jagu.

"See on lihtsalt nii õige otsus. Ma armastan sind, Johnny!" rõõmustas tüdruk ja kallistas poissi nii kaua kui võimalik. Ta ei suutnud uskuda, et ta oli just suutnud Johnnyt ravile minema veenda. Poiss oli ju koguaeg keeldunud, aga täna sai ta sellise üllatuse osaliseks.

"Mina sind ka," pomises poiss tüdrukule kõrva. Nad ei pannudki tähele, et Beata oli palatist lahkunud ega pööranudki sellele tähelepanu. Nad elasid nüüdsest päev korraga.

"Matilda, sul on külalisi. Nad ootavad sind elutoas!" hüüdis Matilda ema valjusti.

"Jaa, ma kohe tulen!" hõikas Matilda vastu ja lõi läpaka kiiresti kinni. Külaliste ajastus oli olnud nii täpne, et ta oli jõudnud arvutis vajalikud toimetused ära lõpetada. 

Matilda jooksis trepist alla ja liikus edasi suurde elutuppa, kus ootasid teda Louisa, Helena ja Fabian. Ta oli õnnelik, et sai oma sõpru näha isegi siis, kui ta ei läinud ülikooli.

"Tšau," tervitasid nad kõik üheskoos Matildat.

"Tšau! Ma ei oodanud seda, et te siia tuleksite. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib muidugi sõpru näha, aga see oli mulle lihtsalt suureks üllatuseks, et te üldse raatsisite siia tulla," lobises Matilda, võttes rohelise-punase kirjul sohval istet.