Kuninglik saladus

Epiloog

HELENA POV:

Varajane suvehommik oli mõnusalt soe, eelkõige kõrvetava kuumusega päikese tõttu. Mina ja ema mõtlesime süüa väljas, kuna sellisel ilmal ei saa lasta raisku minna. Tuleb nautida seda, mis on.

Mulle meeldib, kui terve perekond istub laua taga ning jutustab mingisuguseid lugusid, mis on nendega kunagi juhtunud. Mina jään tavaliselt kuulajaks, sest ma pole eriti selline inimene, kellele meeldiks pajatada oma elujuhtumitest.

Kui mõelda siin kohal nüüd sellest, mis on viimase kolme aasta jooksul juhtunud, siis võiks kõik see olla üks suur paks raamat, mida oleks võimatu läbi lugeda, sest seal on lihtsalt nii palju lehekülgi.

Esiteks mul oli toona õigus, kui arvasin, et Lena ja Andersi vahel susises midagi. Nad on olnud abielus mõni kuu ja eelmine nädal teatasid nad, et meie perre on sündimas laps. Kuidas me küll seda head uudist ikka tähistasime..

Minu teine vend Rolf on hetkel "proovisuhtes" ühe tüdrukuga Jenny. Tema kunagine sõbranna Amina oli jätnud Rolfi sisse siiski kustumatu jälje, aga ma siiralt loodan, et Jenny on see õige mu vennale.

Ja mina hoidsin käest kinni oma abikaasal Davidil.. Ma olen temaga olnud paar aastat abielus, kuid ma ei saa endiselt unustada kedagi. David teab temast ja mõistab mind. Kuid ma tean, et ta on hea mees ja ma pingutan kõigest väest, et minevik saaks selja taha jäetud.

Mis näiteks teistesse puutub, seda ma väga ei teagi. Fabian ja Louisa olid väidetavalt lahku läinud, mille üle mul oli kurb meel, sest minu arust olid nad omavahel kenasti sobinud.

Sana aga on alustanud oma juuksuriäri, mis on hetkel Stockholmis üks populaarsemaid juuksurikohti. Mul on tema edu üle hea meel. Ta väärib õnne.

Minu ema Charlotte on aga päris üksik, aga iga kord, kui ma tõstatan selle teema, ütleb ta kindlalt, et ei soovi enda kõrvale kedagi. Ta on vaimselt õnnetu. Lisaks ootab ta, et Astrea tuleks talle külla, aga seda pole veel juhtunud. Ilmselt ei juhtugi, kuid Charlotte usub, et varsti on ta siin tagasi. Aga Astread ei tulnud kunagi.

Kummaline on mõelda, kui palju on toimunud. Kõik see rada, mida mööda me kõik oleme käinud, on peagi lõpule jõudmas.

Kuninglik saladus on läbi! Tean jälle, et viimane osa pidi laupäeval ilmuma, aga see tuli pikem ja seepärast tuleb see alles täna välja.

Pisut uskumatu on mõelda, et see jutt ongi lõpetatud. Ma olin seda nõnda kaua kirjutanud ja viimaks saabus ka lõpp.

Ma tahan tänada kõiki neid, kes on seda siin lugenud(ausalt ka, kuidas te suutsite?) ja kirjutanud kommentaare, vote'inud ning lõpuni vastu pidanud. Suurimad tänud.

Mida ma nüüd siis edasi tegema hakkan? Esiteks hakkan ma kirjutama Elu vampiirina teist osa, mida olin lubanud teha. Loodetavasti tuleb see palju loogilisem.

Kes teab, mis veel juhtuma hakkab.