Kuninglik saladus

2.8 - 12 raisatud aastat

Ma olin suures segaduses ja üritasin võimalikult loogiliselt mõelda, kuid ma ei saanud hakkama. Mis mõttes ei ole ma Matilda?

"Ilmselt sa ei saa aru. Ma ütlesin, et sa ei ole Matilda. See tähendab seda, et sa pole kunagi olnud Matilda Dahl. See on lihtsalt üks nimi, mille ma sulle välja mõtlesin ja enda perekonnanime taha lisasin.

Mul ei ole päriselt enda lapsi. Oleksin küll soovinud, ent mulle öeldi, et ma olen vigane. Ma ei ole kunagi suuteline lapsi saama."

Ta oli näost vaadates üsna õnnetu ilmega - ma ei uskunud, et ta mulle praegu valetas. Olin nõus teda edasi kuulama. Tema jutt oli jäänud pooleli, et ma saaksin veidi mõelda tema räägitu üle. Kui ma talle märku andsin, et ta võib nüüd edasi jätkata, hingas ta kõigepealt paar korda sügavalt sisse ja välja. Tõe rääkimine nõudis talt eriliselt palju vaeva.

"Kuni ilmusid sina. Leidsin su metsast teadvusetult ja katkises ratastoolis. Üritasin sind äratada, aga sina ainult äigasid natuke, rohkem ei midagi. Siis toimetasin su kiiresti haiglasse, kus sind raviti. Sul oli mälukaotus ning sa ei suutnud mäletada mitte midagi endast."

"Aga kuidas see selle Lenaga seotud on?" küsisin kannatamatult, sest ma ei näinud tol hetkel mingit seost.

"Oota. Ma pole veel selle kohani jõudnud.

Arvasin too hetk, et see aitaks su paranemisele kaasa, kui ma mõtleksin välja sinu elu, aga et see oleks mingil määral ka kõigega klappiv. Sa jäid kõike uskuma ja sa tegid olukorra minule lihtsamaks.

Kui sind haiglast välja kirjutati, viisin su enda koju. Sa ei küsinud midagi minult. Olid nii hiirvaikne, et ma ei teadnud, kas kõik ongi sinuga korras.

Koju jõudes viisin su ühte tuppa, mis sai peagi sinu omaks ja on seda tänaseni. Samal ajal, kui sina enda toas olid, käisin ma postkastist ajalehti võtmas, kui esilehtedel kirjutati ühest kadunud tüdrukust, kelle kirjeldus oli hämmastavalt sarnane sinuga. Temagi oli blondide juuste, rohelise dressipluusi ja ratastooliga. Otsustasin sellest vaikida, kui ma tabasin ära, et sind otsiti. Sa olid minu jaoks muutunud nagu mu enda tütreks, keda mul kunagi polnud. Kui sa oleksid kohe teada saanud, oleksid sa mind sõimanud valetajaks ja petiseks-"

"Mida sa ka oled," lisasin tema jutu vahele. Ta oli veidi pahane minu öeldut kuuldes, aga mind see ei huvitanud. Ines küll oli aastaid olnud minu jaoks mu ema, aga nüüd olid asjaolud muutunud. Kogu see aeg, mida ma temaga veetsin, kõik need mälestused, need õpetussõnad..

Korraga tundus mu kogu elu olevat üks suur vale, mida ma olin uskuma jäänud.

Inesile ei jäänud märkamata minu mõtlik näoilme. Mingil määral oleksin soovinud, et see, mida ta mulle üles tunnistas, poleks olnud tõsi. Isegi, kui Ines mulle vahepeal pinda käis, oli ta siiski mulle oluline inimene.

"Mul on kahju, et see pidi kõik nii minema. Ma ei vääri sinusugust tütart. Olen pannud kannatama kõik sinu päris lähedased, kes on aastaid piinelnud, et sind leida. Selles on ainult minu süü.

Sina oledki see kadunud tüdruk, keda otsiti üle Rootsi, kellest kirjutati riigi suurimates ajalehtedes, keda on tahetud leida. Ja mina vaikisin."

Tahtsin talle silma sisse vaadata ja teada, kas temas on mingitki kübetki kahetsust oma töö üle. Tema vaatamisobjektiks oli elutoa põrand ning ma ei saanud tema pilku eriti nähagi.

"Miks?" oli ainus, mis ma suutsin öelda.

Me seisime mõlemad vaikimisi teineteise vastas. Ootasin siiani Inesilt vastust, kuid seda ei tulnud. Keskendusin enda mõtetele, mis mu peas aina juurde tekkisid.