Kuninglik saladus

2.9 - Saatuslik autoavarii

"Hei, oled sa Matildast midagi kuulnud?" küsis Louisa Helena käest, kui märkas teda ülikoolis kappide juures seismas.

"Usu mind, ma olen isegi segaduses. Ma helistasin talle üleeile lõuna paiku, aga ta ütles, et tal on kiire," vastas Helena enda koolikappi sulgedes.

"Kummaline, see tähendab - see pole matildalik käitumine," podises Louisa endamisi, kui oli Helenalt vastuse saanud ja temast veidi kaugemale kõndinud.

Teises koridoris ootas Louisat Fabian, kes oli sama mures kui neiu. Matildast polnud juba paar päeva midagi teada olnud.

"Mida Helena sulle ütles?" uuris Fabian järele.

"Tema ka ei tea midagi. Ühe sõnaga - keegi ei tea midagi," tähendas Louisa veidi väriseval häälel.

"Ma olen kindel, et temaga pole midagi juhtunud. Võib-olla peaksime tema ukse taha minema?" pakkus Fabian välja.

"Siis kui ülikooli läbi?" 

"Jah, muidugi."

Louisa vaatas Fabiani otsekui erilist inimest, mida ta ka tema jaoks oli. Fabian oli alati nii abivalmis ja hea noormees. 

"Sa oled nii hea. Mul on sinuga nii vedanud," tegi Louisa musi Fabiani põsele.

"Ja minul sinuga."

-

Ülikoolis sai koolipäev läbi üsna kiiresti, mõtles Louisa, kui tema ja Fabian juba musta Fordi istusid ning sõitsid Matilda kodu juurde. Louisa oli endiselt närviline ja ootas kannatamatult kohtumist Matildaga. Ta oli nii mures viimase pärast, et see hakkas närvidele ka mõjuma.

"Rahune maha, palun," palus Fabian nõudlikult, tema öeldu kõlas Louisale otsekui käsuna. Ta suutiski veidi maha rahuneda, aga mitte kauaks. Sihtkohta jõudes tõusis tema pulsisagedus ja ta süda tuksus kiiremini kui tavaliselt.

"Mis siis, kui midagi on juhtunud? Fabian, mul on hirm tema pärast. Ta on mu sõbranna, parim sõbranna ja ma ei toibuks sellest, kui temaga peaks midagi juhtunud olema," rääkis Louisa enda poiss-sõbrale murelikul häälel.

"Miks sa nii arvad? Ma olen täiesti kindel, et tema endaga füüsiliselt on kõik korras, aga vaimselt, vot seda mina öelda juba ei oska," üritas Fabian neiut lohutada, kuid see ei aidanud eriliselt.

"Olgu, Fabian, teeme ära. Lähme ja koputame ta uksele," võttis Louisa ennast kokku ja avas autoukse.

Louisa ja Fabian lähenesid Matilda maja välisuksele - nad oli koputamisele nii lähedal. Fabian oli otsustanud Louisa asemel koputada, mille peale neiu kortsutas natuke kulmu, aga ei pööranud sellele enam tähelepanu, kui majast oli kosta hääli.

"Mida te-" avas Matilda neile ukse. Ta oli vaevu äratuntav, kuna tema lühikesed juuksed olid pusas ja silmade ümber olid tumedad ringid. Nahk oli kahvatu ja varem kaunilt heleroosad huuled olid nahaga peaaegu samat värvi. Ta nägi välja nagu zombie.

"Matilda?" ütlesid Louisa ja Fabian nagu ühest suust.

"Jah, täitsa mina. Mis on?" ei teinud Matilda nende reaktsioonist välja.

"Mis sinuga juhtunud on? Sa näed jube välja," sõnas Louisa, siiani vapustunud vaatepildist.

"Jah ja mu elu näeb ka sama jube välja."

"Mis toimub? Midagi on valesti," soovis Fabian teada saada.

Matilda otsustas nad sisse lasta ja neile kõik üles tunnistada. Võib-olla nad suudavad teda kuidagi edasi aidata. Tal oli tõesti hetkel tarvis heade sõprade nõu ja soovitusi.