Kuninglik saladus

19. osa - Hüvastijätt

Goridside majas oli täielik vaikus pärast kohutavat tragöödiat, mis Lenaga juhtunud oli. Keegi ei teadnud ega aimanud, mis temaga juhtuda võis. 

Sana valmistas endale rahustuseks vaarikateed, tema lemmikmaitsega, kuid tema süda ei andnud rahu. Tema oli see isik, kes jättis Lena ju üksinda koju. Ta ei mõelnud kunagi, et ta peaks midagi sellist tegema.

Täna läheb ta politseijaoskonda ja uurib neilt, mida nad on teada saanud, mõtiskles ta kindlalt. Mingeid uusi teabeid peaksid ikka olema ja kui ei olegi, siis nad leiavad.

Sana kõndis veidi rahutult olekuga diivanile istuma ja mõtles kõige üle, mis juhtunud oli. Ta võttis teetassi ja jõi sealt pisikese lonksu.

"Ega ma sind ei sega?" 

Sana nägi enda kõrval seismas õde Noranette'i, kes oli äsja haiglast koju saabunud koos oma vastsündinuga. Arstid olid neil koju lubanud minna ja seda nad ka tegid.

"Ei, istu aga ja räägi," osutas Sana diivani tühjale kohale. 

Noranette otsustas tema kõrvale istuda ja rääkida oma plaanidest. Tema õde võib-olla küll ei kiidaks neid heaks, aga nii oleks talle ja lapsele kõige parem.

"Ma ei teagi, kust alustada," sõnas ta hoolikalt mõteldes.

"Lihtsalt räägi juba."

"Johan tahab mind tagasi ja ma lähen tema juurde," rääkis Noranette kiirelt välja.

"Oled sa selles täiesti kindel?" küsis tema õde üle.

"Jah. Kas see poleks mitte lapsele hea, kui tema vanemad jälle kokku saaksid?" oli Noranette enda otsuses veendunud.

"Aga ise sa hiljuti veel tulid minu juurde ja rääkisid, et ta jättis sind maha. Nüüd tahad siis selle tüübi juurde tagasi?" 

"Ta on muutunud, ma nägin seda. Ma nägin esimest korda teda teistsuguse suhtumisega. Ma usun täielikult temasse ja tema minusse," seletas Noranette õele.

"Ise tead. Ma loodan, et see oli õige otsus," ütles Sana nõusolevalt.

"Sa ei pea selles kahtlemagi. Ma lähen siis nüüd asju pakkima," tõusis Noranette aeglaselt diivanilt ja läks enda asju pakkima.

Nüüd jäävad Sana ja Helena kahekesi ning nad on täiesti üksi. Nad olid juba Noranette'iga täiesti harjunud, isegi siis, kui nad temaga eriti kokku ei puutunud. 

Kahekesi. 

Õhtu oli peatselt saabumas, kuid Sana polnud ikka politseijaoskonda minemas. Ta tahtis oma õega hüvasti jätta, kes täna õhtul enda eksmehe juurde tagasi kolib ja kellega ta üheskoos nende ühist poega hakkab kasvatama. 

Noranette'i asjad olid pakitud eraldi kahte suurde kohvritesse. Ühes olid tema riided ja beebi riided ning asjad, teises oli aga tema isiklikud asjad, mis polnud eriti tähtsad.

Helena, Noranette'i õetütar, teadis, et tema tädi lahkub sellest majast. Ta ei öelnud kellelegi, et ta oli salaja ja kogemata pealt kuulanud nende vestlust. Sellel lapsel saab olema kindlasti hea isa, aga temal oli ainult üks ja ainus ema Sana. 

Kui ta kolmeaastane oli, tahtis ta kangesti teada, kes ta isa on, kuid igakord, kui ta sellest rääkima hakkas, vahetas Sana kiiresti teemat. Põhjust ei tea ta siiani.

Noranette tassis koos Sana abiga kohvrid trepist alla ja jäi korraks seisma, et kallistada enda õde praeguseks hetkeks viimast korda. Muidugi ei unustanud ta trepi juures seisvat nukra näoga Helenat, kellega nad kallistasid peaaegu kümme sekundit.

"Ole siis tubli laps, Helena! Ja Sana, sina ole tugev!" soovis Noranette ja võttis kohvrid kätte.

"Eks me püüame ja anname endast parima," lausus Sana, kohe nutma hakkamas.

"Ära nüüd nuta, me kohtume veel."

Nad kallistasid veelkord ja jätsid teineteisega lõpuks hüvasti. Helena ja Sana vaatasid teda senikauaks, kuni ta taksojuhiga silmapiirilt juba läinud oli.

"Helena! Nüüd lähme politseisse! Neil peab olema uudiseid!" hüüdis ta lapsele, kes oli enda tuppa minemas.

"Kas tõesti? Sel juhul ma olen täiega kohal!"

-

Kätte oli jõudnud pime õhtu, kui Sana kiirustas Helenaga politseijaoskonda. Nad lootsid mõtetes, et on mingeid uudiseid Lena kohta. Lihtsalt peab midagi olema.

"Mida te tahate?" küsis üks politseinikuhärra neilt, kui nad hoonesse sisenesid.

"Me soovime infot ühe tüdruku, Lena Jarsi, kohta."

"Kahjuks me pole midagi teada saanud," vastas politseinik neile ohkega.

"Mis mõttes? Te ei tea mitte midagi temast? Te olete nii saamatud, vaevalt, et te seda üldse uurite!" vihastus Sana seda kuuldes ja sõimas politseinikke.

"Kuidas palun? Muidugi me uurime seda!"

"Aga ei mingit informatsiooni? Isegi mitte kõige väiksematki!"

"Vabandust, aga te peate siit lahkuma!"

"EI, MINA EI KAO KUHUGI! TE EI MÕISTA! LASKE MEID LAHTI!"

Neid visati politseijaoskonnast välja. Sana oli nende käitumisest šokeeritud, ent Helena ei osanud selle peale midagi öelda. Ta oli juhtunust sõnatu ja kõige hullem oli selle juures see, et kõik inimesed vaatasid neid pealt. Helena tundis, kuidas tal häbi hakkas. Kes tahaks endale sellist tähelepanu?

"Lähme, Helena! Meil pole siin enam midagi teha!" võttis Sana tema käest kinni ja tiris ta autosse.

-

Charlotte istus rahus, enda mõtetes, tumepunasel kuldsete ääristega diivanil ja vaatas uuriva pilguga lennupiletit, mis pidi ta Londonisse viima kaheks nädalaks. Võib-olla siis saabki ta sellest kõigest siin eemal olla ja ta ei pea pidevalt mõtlema enda laste pärast. Siia jäid ju kuninganna, lapsehoidja Annika, teenindaja Maya, aednik Erik ja veel riig parimad valvurid. Mida veel tahta, kõik näis olevat korras.

Tema kohvrid oli viidud juba autosse. Paar nädalat Londonis oli teda kohe ees ootamas.

Ta vaatas korraks seinakella ja arvas, et tal on nüüd aeg minna. Charlotte läks elegantsete sammude saatel trepist alla ja võttis kuldsest nagist enda heleroosa palitu ning lasi sel selga libiseda.

Astrea, Anders ja Rolf tulid alla vaatama, et näha, mis seal toimub. Nende üllatuseks nägid nad oma ema, kohvritega ja valmis kohe kuhugi minema.

"Ema, mida see tähendama peaks?" küsis Rolf.

"Ma lähen paariks nädalaks teise riiki välisvisiidile. Pidage meeles, Annika ja Maya on teil alati olemas, kui te midagi vajate," võttis Charlotte kohvrid kätte ja kallistas lapsi pooleldi.

"Me jääme sind igatsema," kurvastasid lapsed.

"Mina teid ka."

Nad lehvitasid üksteisele ja nad ei näinud enam teineteist kaks nädalat. See kõlab karistusena, aga nad lohutasid end mõttega, et nad kohtuvad oma emaga peagi.

Siin on siis järjekordne osa sel nädalal! Seekord tuli veidi lühem, kuna ma kirjutasin selle niimoodi(loogiline ju).
Uusi vihjeid, mis hakkab toimuma järgnevates osades lõikudena, enam ma ei anna.
Seni võin öelda, et Helena tahab teada rohkem oma perekonnast ja hakkab seda salaja uurima. Ja see osa pole kaugel, kus on tegevus 12 aastat hiljem..