Ole tugev
isegi kui sa kardad elu
naeratades kibedalt päikesele
ja värisedes vihmasaju käes.
Ole tugev
isegi kui sa kardad armastust
nuttes kibedaid pisaraid
ja kandes rinnus katkist südant.
Ole tugev
isegi kui sa kardad kaotamist
karjudes minuteid pooltundideks
ja värisedes tormihoo käes.
Ole tugev
isegi kui kardad sõprust
öeldes valusaid sõimusõnu
ja hoides hinges veritsevat auku.
Ole tugev
isegi kui kardad võitmist
vajutades heitlikult kellanuppe
ja võpatades lumesaju käes.
Ole tugev
isegi kui kardad õnne
seljatades viimseid sekundeid
ja peites kätel sügavaid noahaavu.
Ole tugev
isegi kui kardad surma
lehvitades reipalt Jeesusele
ja võpatades pilvepiiri peal.
_______________________________________________________
A/N: SEST... kui me ei utsitaks pidevalt üksteist tagant ja meil poleks midagi mille ja kedagi kelle nimel edasi rühkida, siis meid lihtsalt poleks, vedeledes oma enese vereloigus, nemad meie üle kiledalt naerma. Kõik halb, mis nad meile teevad, tuleb küll ringiga tagasi, kuid mõnikord on karma lukku jäänud ja selle lahti muukimisele raiskaksime me ainult oma kallist aega, millega võiksime hoopis midagi palju toredamat teha, nagu nt vihmasajus luuleraamatut lugeda. Oeh. Võib-olla ma ajan segast, kuna pikk päev on selja taga ja mu silmad on nii rasked, et need vajuvad looja niipea kui ma voodisse ronin, kuid kas te ei arva, et mul on natuke õigus? Kui mitte, siis miks? Miks!?
Pühendus läheb imelisele BlueBubble'le, sest ta inspireeris mind seda luuletust kirjutama, vastates mu kommentaarile, mainides seal tugevaks olemise teesklemist. Oled mulle kallis mõttekaaslane! :3
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
