Breathing in, breathing out

You can have half of my heart

You can have half of my heart

but please do not break it.

Since you have been gone

I cried myself to sleep.

You can have half of my sandwich

but please do not match it.

Since you decided to leave me

I died in a million ways.

You can have half of my soul

but please do not crash it.

Since you have been dead

I cut myself to bleed.

You can have half of my salad

but please do not mix it.

Since you decided to forget me

I lied in a million days. 

.  .  .

_____________________________________________

A/N: Väikse tüdrukuna olin ma suur jagaja, kui nii õige öelda on. St iga asi - alustades söögiga ja lõpetades raamatutega - läks koheselt jagamisele kui minuga oli rohkem kui üks inimene. Toit tundub loomulik, kuid minu jaoks mitte ja kohati siiani. Oligi tavaline kui ütlesin asju nagu: "sa võid saada sellest võileivast või salatist pool, aga palun söö see ära ja ära sega või eralda seda." või raamatute puhul siis nii: "sa võid saada selle raamatu juhul, kui sa seda päriselt loed ja hoiad oma elu hinnaga!". Kohati näis see isekas ja isegi ülbe, aga minu jaoks mitte kunagi. Südame ja hinge(tõsiselt?) välja jagamine oli muu teema, kuna ma pidin siis endast ikka väga kindel olema ja isegi siis ei saanud nad sellest kõike, mistõttu on ka luuletuses "half" mitte "whole" vms. Kuidas teiega on? Olete te mõnikord niivõrd lahked inimestega keda armastate, et ka teil kaob vahest ära see piir, kus ei tohiks seda toimuda? Öeldakse ju, et armasta eelkõige ennast ja enda ümber olevat, alles siis võid loota teiste vankumatule armastusele. Imselgelt ma ei arva, et mu vanemad või sõbrad siinkoha peaksid minu lugemiskirge ja MINU raamatuid(meil ometigi erinev maitse) sama palju jumaldama nagu mina seda teen. Piisab täiesti sellest kui nad hindavad seda ja ei tee mind maha ning on võimelised mind lõpuni kuulama ja selle käes mitte sõjakaks muutuma, haha.

Lõppude lõpuks on tore omada enda ümber sõpruskonda, kus ei ole kõigil üks arvamus ja maitse. See oleks ju nii igav ja silmad jääksid suletud paljule muule huvitavale, millest sul praegu õrna aimugi pole. Ok, mu jutt muutub juba segadeks. Igatahes, nii olin ma väiksena ja praeguseks on palju muutunud, kuid mõned asjad on samaks jäänud, nt see et ma jagan teatud piirini ja hindan enda ümber inimesi, kes ei loe raamatuid nagu mina või kuula kristlikku muusikat. Ma lihtsalt ei kujutaks seda ette! Kas teie kujutate? On teil ainult teiega sarnaseid sõpru/tuttavaid või vaatate ka omaenda nina otsast kaugemale? Ma loodan seda, sest vaid nii õpid ja naudid elu täielikult!

Kaunist juulikuu lõppu ja nautige ülejäänud suvekuud, mis on tõesti-tõesti viimane, MIS kohutab isegi mind, haha. Olge üldse mõnusad!

Näeme teiselpool piiri,

M.