Sa sikutasid mind patsist
Ja varastasid mu pliiatsid.
Väljendates nõnda
Kui armas ma sulle olen.
Sa kõndisid mulle koju järgi
Ja pritsisid mind lombiveega.
Öeldes valjult
Kui tobe ma alati olen.
Sa paitasid mu hingehaavu
Ja süstisid minusse elujanu.
Väljendades nõnda
Kui eriline ma sulle olen.
Sa kutsusid mind seiklema
Ja peitsid lumepalle mu varrukasse.
Öeldes julgelt
Kui totter ma alati olen.
. . .
__________________________________________
A/N: Ma usun, et meil kõigil on sõpru(või tuttavaid) kellega kõige kiuste suhtleme, olgugi, et see on mööda kivisid ja kändusid läinud, kuid ometigi te ei suuda ilma nendeta!? Ma leian, et just see, et te hoolite teineteisest hoolimata kõigest juhtunust, näitab et te ei lase probleemidel teid lahutada ja et hindate teineteist kogu kompletkiga, st vigade, puudustage jne.
Muidugi siinkohal on piiriks see, et kui kaua võib andestada ja edasi rühkida, kuid siiski ja tõsiselt! See on minu jaoks hea sõprusuhte musternäidis, mitte see, et "me ei tülitse kunagi" ja "me mõlemad oleme head inimesed" jne jne. Erinevus väskendab ja reeglid on rikkumiseks... enamasti, haa.
Kõlan nagu mingi suhtenõustaja juba...
Luuletus ise on üsna isiklik, aga sobib kõigile, ma usun.
Nautige sügist ja olge muidu mõnusad!
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
