Tule ja võta kui julged
Sul pole ju midagi kaotada
Kõndides selle elutee treppidel
käes kuhjaga elutarkust.
Tule ja võta kui julged
Sul pole ju midagi kaotada
Joostes ringiratast selle seikluse sees
jala all tuhaneid miile läbitud.
Tule ja võta kui julged
Sul pole ju midagi kaotada
Tallates selle elumäe nõlvades
südames palju armuvalu kogetud.
Tula ja võta kui julged
Sul pole ju midagi kaotada
Tormates põikiristi selle seikluse rüppes
hinge all kuhjaga surma tarkust.
__________________________________________________
A/N: Teate noorena - kõlan nagu oleksin muldvana, haha - oli mul kombeks asju edasi lükata või neid juba eos sinnapaika jätta lihtsalt sellepärast, et ma kartsin ja eelkõige põruda või midagi sootuks valesti teha. Isegi praegu kummitab see tunne mind aeg-ajalt, kuid nüüd ma suudan sellest läbi murda. Mõeldes nendele hirmudele tagant järgi, mõistan kui rumal ma olin ja kuivõrd ma sõltusin teistest ja sellest milline olin ning tegelikkuses olla soovisin. Eks meil kõigil on momente, mil me ei ole rahul enda peegelpildiga ja tahaks ühte ja teist asja muuta ja mõnikord tundmatuseni. Julgus ise ja ennekõike julgus astuda üle oma varju, et teha midagi ületamatut, on mingil eluetapil raske meile kõigile, vahet polegi millest jutt käib ja milline on tulemus. Esimest sammu on peaaegu alati keeruline astuda. Mina nt kipun üle mõtlema ja ette kujutama, mis juhtub, kui ma seda teen ning ilmselt ongi see üks asi, mis mu julgust varjutab ja kõige eest peitu pugema paneb. Mida ma selle kõigega öelda tahan on see, et see on täiesti okei ja normaalne(või peaks ütlema käitumismuster?) ja me ei tohiks seda hirmuga selle hirmu vastu veel enam suurendada, sest see ei ole meile hea ja rohkem vaimselt kui füüsiliselt. Ma leian, et vaimne tervis on olulisem kui füüsiline kuna sellest algab kõik ülejäänu st peavalud jms. Seega ärge peitke end hirmu taha põruda ja astuge see neetud samm ja nautige tulemust, sest tihtilugu polegi lõpptulemus nii õudne kui esmapilgul tundub. Ülemõtlemine teeb teile karuteene ja ei muuda midagi paremaks, usuge mind!
Muidu loodan, et teil on meeldiv nädalavahetus olnud ja tuleb sama meeldiv töö- ja koolinödal ja isegi kui ei tule, siis vähemalt on sellest midagi õppida. Uskuge, see viib sihtideni! Põrumine on osa plaanist ja veel millisest plaanist! Olge julgemad ja seljatage oma kurjad varjud!
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
