Breathing in, breathing out

I see God

I see God

when I'm screaming in pain

letting them hurt me more

not showing any courage.

I see God

when I'm smiling in happiness

letting them love me more

and showing some braveness.

I see God

when I'm fighting against it all

killing them with the blink of an eye

not showing any forgiveness.

I see God

when I'm enjoying every moment

kissing them with my shaking lips

and showing some kindness.

I see God

when I'm dying in pain

letting Him take me home

not showing any fear.

.  .  .

_____________________________________________________

A/N: Ma valetaks kui ma ütleks, et ma palvetasin viimati eile, sest tõsi on see leidis aset viimati... eelmine kuu? Kuid ma leian, et see ei näita sugugi, et ma usun vähem või et ma ei vaja teda. Kui ma väike olin, pöördusin tihti Jumala poole kui olin haiget saanud või mu lähedased olid haiget saanud... või koguni surma saanud. Tunnen iga aastaga aina enam - kasvades ja arenedes nii seesmiselt kui ka väliselt -, et ma ei vaja teda enam sellel tasandil. Et ma vajan teda enim siis, kui olen õnnelik ja mu elus on kõik korras. Et tänada oma elu eest. Et tänada teda, et üldse siin eksisteerin.

See konkreetne luulekogu on mul omamoodi blogist muutunud, kus ma jagan luuletuse all asju, millest iga päev ei räägi või üldse. Paraku olen lihtsalt see keegi, kes kogu aeg ideest ja suurest elevusest pakatab ja kipun seda sisse jätma, jagades seda kirjutades mitte vahetult oma sõprade või perega. Mis ei tähenda, et ma seda üldse ei tee. See nädalavahetus nt lähen Sinatra kontsertile sõbrannaga ja MA OLEN NII ELEVIL! SEE ON LIHTSALT NII ÄGE KOGEMUS JA MA NAERATAN KÕRVUNI SIIN.HAHA. Aga jah, tavaliselt on Jumal see, kes kuuleb esimesena kui ma olen hingevaludes või millegipärast kibatuses vms. Alles siis teised ja ma tahan, et see nii jääkski. See luuletus siin ütleb, et ma näen ja hoian end tema poole igal oma eluhetkel ja ma ei karda seda tunnistada. Vähemalt enam mitte.

Päeva küsimus: On teil ka midagi või kedagi kellesse kõige armastusega usute?

Loodan, et teil on tore reede olnud ja tuleb veel parem nädalavahetus! Nautige sügist! Ma ise püüan nüüd voodi heita ja oma ristiga kaelakee korda saada, mida omab juba aastaid, mis näitab milline sentimentaalne kuju ma olen, haha.

p.s. Teadagi, et ma kuulan kristlikku muusikat, seega see laul üleval on üks neist. Sleeping At Last on parim! Kuulake!

Näeme teiselpool piiri,

M.