Ma tahan lennata
aga mitte eriti kõrgelt.
Ma tahan maa ja taeva vahel kõikuda
ja unistada võimatust.
Ma tahan armastada
aga mitte eriti valjult.
Ma tahan sooja ja külma vahel valid
ja unustada eilne.
Ma tahan ujuda
aga mitte eriti sügavalt.
Ma tahan vee ja õhu vahel püsida
ja unistada olematust.
Ma tahan vihata
aga mitte eriti suurelt.
Ma tahan õnne ja ebaõnne vahel seigelda
ja unustada praegune.
Ma tahan lennata
aga mitte eriti kõrgelt.
Ma tahan maa ja taeva vahel kõikuda
ja unistada võimatust.
____________________________________
A/N: Kui me veel väike plika olin - äkki 8ne? -, siis mu suur unistus oli võime lennata nagu linnud ja puudutada tähti ning ehk isegi Jumalat kohata. Jah, ma uskusin aastaid Jumalasse ja kui te näete mu profiilil sellist juttu nagu "Letters To God'", siis teatke, et need on minu omad. Ja muidugi ma usun siiani temasse! See ei ole mööduv asi, nagu väikeste laste puhul või arvata, aga see selleks. Võime lennata tähendas minu jaoks midagi maagilist. Tundus lõbus mõelda, et saaksin naerda nende üle, kes mulle taevast vaadates nagu sipelgad tunduvad ja kes mind kätte ei saa, tehku selleks mida tahes. Lugesin juba tol ajal raamatuid ja minu vaieldamatud lemmikud olid "Tuhkatriinu", "Rapunzel" ja "Merineitsi", mistõttu tekkis vahepeale ka periood, kus ma neid jumaldasin ja neist ka kirutasin, isegi luuletusi ja veel milliseid! Ja olles aus, mulle meeldib ikka veel mõelda, et see ei ole vaid muinasjutt ja puhas väljamõeldis ning seda sugugi mitte sellepärast, et olen südames endiselt see väike tüdruk, kes unistas võimatust st lendamisest linnuna ja ookeanis ujumisest merineitsina. Pigem on asi sügavam. Sest lõppude lõpuks olid meie maal kunagi dinosaurused, miks mitte siis ka merineitsid ja haldjad! See oleks imeline! Ja ma annaks kõik, et oleksin ühte sellist kohanud, juba hambahaldjas ise tundus minu jaoks midagi müstilist olevat.
Kas teil on ka midagi, millesse suure trotsiga usute, kuigi see on teie pere või isegi sõprade jaoks täielik tabu? Ma räägin siiani, et jõuluvana ja päkapikud on olemas, kuigi avastasin enne 4. klassi, et ema käib mu sussi kallal ja poetab sinna kommi ja šokolaadi. Sellegipoolest on armas unistada ja see ei ole sugugi halb! Mäletan, et isegi mu klassivend põhikooli ajal - äkki olime siis 7das? - väitis, et nägi oma maja katusel päkapikku ja mis kõige toredam, isegi mina uskusin teda, kuigi olin teismeline. Armas eks?
Ärge lastke enda unistusi ja tõekspidamisi maha laita, sest ilma nendeta oleme me mitte keegi! Ühel päeval saavad need tiivad ja siis me nautime nende imestunud pilke, ise suurest õnnest säramas. Tõsiselt, unistage kõigest ja kõigist ja nii palju kui suudate! Või õigemini, seni kuni elate!
Soovin teile imederohket neljapäeva ja muidu kordaminekud teie elus!
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
