Sa tulid et minna
Jättes mind verisena teele
Saatmata pilkugi mu elutule kehale
Sosistades mul on kahju.
Sa tulid et minna
Jättes mind janusena põllule
Saatmata pilkugi mu haavatud hingele
Lubades näeme peatselt.
Sa tulid et minna
Jättes mind näljasena metsa
Saatmata pilkugi mu murtud südamele
Paludes rühi edasi.
Sa tulid et minna
Puudutades mind vaid sõrmmeotsaga
Nii õrnalt, samas ka julgelt
Öeldes tere ja öeldes hüvasti.
_____________________________________________
A/N: Ilmselt ma olen sellest varem rääkinud, aga kordan sellegipoolest üle: lahtilaskmine on normaalne ja üks suur osa elust! Mõni aeg tagasi ma isegi ei pidanud seda endale kinnitama, lihtsalt lasin lahti ja kogu lugu. Ehk oli asi selles, et ma ei tahtnud seda endale tunnistada. Tunnistada, et on aeg edasi minna... ilma temata. Muidugi ma igatsen meie hilisõhtuseid jutte, flirti(niipalju kui seda oli) ja hetki, kus ütlesime midagi, mis jahmatas meid mõlemaid. Ja need lõputud jalutuskäigd... kui ta veel normaalne oli. Oeh. Ma olen rohkem seda tüüpi naine, kes igatseb mälestusi mitte inimesi ennast, aga seekord on teisiti. Tõttöelda olen ma alati teda rohkem igatsenud kui mälestusi, mis meil oli ja see juba ütleb midagi! Seega jaaa, lahti laskimine on okei. Kui tunned et aeg käes on, ära lange haletsuse küüsi, vaid hinga sügavalt sisse-välja ja lase lahti. Nii lihtne see ongi! Võib tunduda raske, kuid... tegelikult see pole.
Öeldakse ju, et mõned inimesed on loodud olema sinu elus teatud aja ja siis lahkuvad ning tema oli see inimene. Ma ei näe meil ühist tulevikku ei sõpradena ega millegi enamana ja seda on hea öelda! Lõpuks ometi! Lõpp unistamisele ja verepisaratele! Ma liigun edasi! Tehke teie sama! Mitte keegi ei vääri teie valu ja vaeva seni kuni nad vastupidist ei tõesta ja vahest seda ei tulegi ja on aeg lahti lasta! Tõsiselt kohe!
Ja jätkuvalt soovin teile imelist novembrikuud ja ärge selle lumega väga ära harjuge, sest mul on kurjad plaanid... vnoh, kurjad on need lume enda jaoks, hahaha.
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
