Kuidas saab nii olla, et iga
Väiksemgi valusööst meid maha murrab.
Üks hetk oleme õnne tipus
Teisel aga õnnetuse musternäidis.
Kuidas saab nii olla, et elu
Piitsutab meid järjepidevalt.
Üks päev tahame reegleid muuta
Teisel aga muutume hoopis ise.
Kuidas saab nii olla, et iga
Pisemgi kaotus meist elujanu viib.
Üks aasta oleme palju saavutanud
Teisel aga lebame enesehaletsuse augus.
Kuidas saab nii olla, et elu
Viib meid kaugemasse punkti.
Üks sajand tahame vibunooli lennutada
Teisel aga tulirelvaga mängida.
Kuidas saab nii olla, et iga
Väiksemgi asi meid maha murrab.
Ühel hetkel oleme õnne tipus
Teisel aga õnnetuse musternäidis.
___________________________________________
A/N: Üks asi, mille üle ma alati olen imestanud on asjaolu, et me arenema iga päev ja kogeme ja leiutame uusi asju, kuid ikka vaatame tagasi ja igatseme neid, mis ei sobi enam meie eludega. Kas pole kummaline, kuidas kõik võib minutitega muutuda või on siinkohal mängus meie enda suhtumine?! Mis iganes see on, jääb see alati millekski, mille üle ma juurdlen ja eks see kandub ka mu kirjatööst välja.
Loodan, et olete kõik terved ja rõõmsad... niipalju, kui see võimalik on.
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
