Samm sammult
sa astud mulle lähemale
ja üritad mind puudutada
kartmata kõrvetada saada.
Samm sammult
sa astud mulle lähemale
ja üritad mind kallistada
kartmata tõrjutud saada.
Samm sammult
sa astud mulle lähemale
ja üritad mind suudleda
kartmata hammustada saada.
Samm sammult
sa astud mulle lähemale
ja üritad mind armastada
kartmata haiget saada.
___________________________________
A/N: Teate, mõned inimesed on lihtsalt nii kartmatud, et neid ei peata miski, isegi mitte surmahirm ja mõnikord - ja ainult mõnikord - tahaks mina ka selline olla. Paraku ma pole pea ees tundmatusse kohta hüppaja, sest... ma mõtlen alati tagajärgedele. Isegi autos istudes, mõtlen, mis oleks kui ma praegu avariiohver oleks. Paadis seilates, mõtlen, mis oleks kui ma praegu ära uppuks. Kontsertil olles, mõtlen, mis oleks kui ma praegu rünnata saaks. Ehk on selline mõtlemine tingitud praegusest ajast. Sõda on justkui igal pool ja me kõik oleme kellegi/millegi peale vihased. Siiski, ma soovin, et elaksin rohkem praeguses. Vnoh, ma elan, aga mitte alati. Mitte siis, kui tuleb teha midagi, milleks tuleb hirm kõrvale lükata ja ennast füüsiliselt ületada. Hirm ei lase tihtipeale elada ja hetke nautida ning ilmselt see lihtsalt täitab kui arad ja nõrgad me inimestena tegelikult oleme.
Ja ma ei hakkagi siinkohal ütlema, et hirm teeb asja huvitavamaks, kuna see pikendab vaid ooteaega. Olulisem on, et sa teeksid asju enda mitte kellegi teise pärast. Kui sa tahad hüpata jõkke, mille keskel on üüratu auk, siis hüppa! Kui sa tahad ujuda ookeani sügavustes, seltsiks haid, siis uju! Kui sa tahad telkida jäämägedes, kartes kõrgust ja külma, siis lase käia! Kui sa tahad teha langevarjuküppet, kartes kõrgust ja surma, siis tee seda! Nagu ma alati ütlen, ükskord me sureme nagunii, seega tee mis iganes sa tahad ja naudi seda! Hirm on ületatav ainult siis, kui su soovunelm on kindel nagu kalju. Kui see on vait uitmõte ja tähelepanu otsimiseks, on see võlts ja parem mitte teha. Nii et olge endaga ausad ja nautige elu selle kibeduses!
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoesieI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
