Mu huuled olid katki
ja tuul puhus mulle näkku.
Sa astusid sammu või kaks tagasi
sosistades "peatselt hüvasti."
Ma olin kaotanud lahingu
veel enne kui võitlusesse asusin.
Tirides kampsunivarrukas juba verise randmeni
kustutasin oma üürikese eluküünla.
Mu uhkus oli haavata saanud
ja lumi tuiskas mulle krae vahele.
Sa tõttasid üle lumise aasa
hüüdes "peatse nägemiseni."
Ma olin võitnud sõja iseendaga
trotsides igat suurematki torget.
Miski minus oli äraütlemata valesti
küsides kohest abi Jumalalt endalt.
Ma panin oma relvad nurka
lastes sul mind nõnda hirmsasti piinata.
Ometigi sa olid kärsitu
lastes mul selles valumeres veel edasi elada.
_____________________________________________
A/N: Kui ma väike olin(pole enam mingi üllatus eks ole?), siis ma arvasin tõesti mõnda aega, et me oleme surematud. Seda hetkeni kui inimesed(ja loomad) mu ümber surema hakkasid ja mõistagi süüdistasin ma selles Jumalat ennast. Praegu... praegu ei taha ma mõeldagi, et mu ema võiks elada igavesti selles väsinud kehas, mida ta iga järgmine hommik tööle veab, et osta kappi leiba ja piima. Mõtlesin alati, et isegi kui oled 100, oled ikka noor ja ilus, kuid nähes, kuidas aastad mu vanemaid "tapnud" on, tekib mu juba ise kabuhirm vananemise ees. Sain äsja 23 ja lähenen 25 ja siis 30 jne jne kuni otsustan siit maailmast heaga lahkuda. Kõige koledam mõte on sellest, et ma sureksin haigusesse, mitte loomulikult. Ainus talutav viis surra on minna õhtul magama ja hommikul mitte ärgata, kuna minu vanaisa tegi täpselt nii. Mis viisil surra tahaksite(kui saaksite seda valida) või kas te üldse mõtlete sellele???
Eks seda luuletus on päris valus lugeda, kuid sellel on ka oma helgem pool - nimelt see avab silmad tõelisele elule. Elule, mida me iga jumala päev lõpetada üritame, pannen endale käsi külge. Mul on selliste inimeste vastu suur respekt, kuna see nõuab eelkõige suurt julgust ja jõudu. Surm on elu ja elu on surm, nagu ma kord ütlesin, nii et elagem seda nii, nagu see oleks meie viimane päev või koguni hingetõmme.
Ei tahaks seda siia sellisena jätta, aga... oh well...
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
