Võta see vääratu valu
ja tõsta minu auks klaasike
et leinata aega
mis meil oli.
Võta see armetu õnn
ja suudle mind enne kui lahkud
et maitsta kirge
mis meis oli.
Võta see painav valu
ja ütle, et jääd mind igatsema
et mäletada aega
mis meil oli.
Võta see igavene õnn
ja hoia mind sekundi või paar
et tunda soojust,
mis meis oli.
Võta see vääratu valu
ja tõsta minu auks klaasike
et leinata aega
mis meil oli.
_____________________________________________________
A/N: Nojaah, ma ei tea, miks ma seda teen, aga see on järjekordne kogemus minu enda elust. Olgu. Ma ei taha ennast korrata, kuid - teen seda siiski, ma tean - mõnikord ma vihkan asjaolu, et me komistame saja jobu otsa, enne kui selle imelise "õige" leiama, et lõpuks õnnelikuks saada. Elu on vahel nii sitt(vabandust, olen aus), et ma tahaks selle peale sülitada ja asi polegi selles valus, mida ma pidevalt tunnen, vaid üleüldse. Üleüldse! Igal hommikul ärgates on teadmine, et pean jälle mingi müüri ületama või lihtsalt ennast kokku võtma, et midagi saavutada ja kui ma põrun, on kaotustunne rohkem kui kohutav. Miks on nii, et iga teine inimene, kellega me tutvume, osutub päeva lõpuks täielikuks jobuks? On see mingi sissekirjutatud seadus? Või lihtsalt juhus? Te teate, et me ei usu juhustesse. Ma usun Jumalasse, imedesse, unenägudesse ja... sõprusse ning ka armastusse. Võib-olla. Ma ärkan igal hommikul teadmisega, et pean end ja enda võimeid taaskord kellegile tõestama, et... tippu pääseda? Et oma suurimad unistused täide viia? Et Eestist ära saada? Et luuleraamat kirjutada ja see avaldada? Et leida kutt, kes ei taha vaid linu määrida ja õllepurke tühendada? JAH! JAAAAH!! Ja ometigi on see nii pagana raske, et tahaks alla anda ja minema jalutada. See viimane on muidugi kõige lihtsam teha.
Mida teie sellistel hetkedel teete? Mina oskan vaid Jumalat kiruda ja palvetada paremale homsele. Ehk olen ma liiga aus ja tüütan teid sellega, aga... andke endast märku! Kas või sellest, mis mõtteid teile see luuletus andis. Igatsen teid!
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
