Sa üritad mind armastada
mina üritan sind vihata
kuid miski ei õnnestu
sest me oleme
saatusega pahuksis.
Sa üritad mind soojas hoida
mina üritan sind eemale lükata
kuid miski ei õnnestu
sest me oleme
teineteisest sõltuvuses.
Sa üritad mind kätel kanda
mina üritan sind tulle visata
kuid miski ei õnnestu
sest me oleme
haletsusega pimestatud.
Sa üritad mind igatseda
mina üritan sind unustada
Kuid miski ei õnnestu
sest me oleme
unistustega tupikus.
. . .
____________________________________
A/N: Tihtipeale on nii, et inimene, kes sulle kunagi palju tähendas, muutub ühtäkki võõraks ja sul ei ole temast ei sooja ega külma, samal ajal, kui tema üritab sulle jälle naha vahele pugeda. See on see asi, et kui esialgu ta ei märganudki sind, siis hetkel, mil sa talle selja pöörad ja edasi liigud, mõistab ta, millest ilma jäi ja hakkab sinu eest võitlema. Sellisel hetkel tekib tunne, et "kus sa enne olid?" ja tahaks küsida "kas ma enne polnud siis piisavalt hea ja nüüd olen?". Mina isiklikult arvan, et nii ongi ja häid asju ja ka inimesi väärtustame me alles tükk aega hiljem, kui see käest läinud on ja midagi päästa ei anna. Selles kogu point ongi, tegelikult! Miks me alles praegu mõistame, kui mõnus oli maal elada ja suviti metsaääres paljajalu seigelda, käes purk värskete maasikatega. Miks me alles praegu mõistame, kui hinnalised olid vestlused isaga, kui kell oli südaöösse tiksunud ja raadiost tuli Abba laule. Ja miks me alles praegu mõistame, kui lõbus oli lumehanges istuda, pea kohal tähistaevas ja kõrval sõber, kes mõistis sind paarilt sõnalt. Ja miks me alles praegu mõistame, kui maitsvad olid ema pannkoogid, kui kell oli varajases hommikus ja õues tuli sooja sügisvihma.
Me mõistame seda alles nüüd sellepärast, et tol hetkel tundus see loomulik asi. Sa ei pidanud sadu kilomeetreid maha kõndima, et maasikaid korjata, sest mets oli kohe maja taga! Sa ei pidanud mõtlema, kas sõber tahab sinuga öösel lumes mõllata või mitte, sest ta ei öelnud sulle kunagi ära! Sa ei pidanud ootama, millal on aega, et isaga maha istuda ja Abbat kuulata, sest aega oli alati! Sa ei pidanud küsima, millal jälle pannkooke saab, sest ema tegi neid ülepäeviti ja alati sadas vihma, sest Jumal teadis, et just seda sa tahadki! Tahadki paljajalu metsas maasikad korjata ja tahadki isaga südaööni jutustada, nautides Abba loomingut ja tahadki parima sõbraga lumeingelid teha, otsides samal ajal tähistaevast suurt vankrit ning tahatki vihmasel laupäeval emaga koos pannkooke süüa!
Mälestused on ilusad siis, kui sa neis enam ei ela ja hoopis uusi asju koged ja just seetõttu ongi elu kibemagus ja tuleb ette nostalgitsemist. Me õpime iga päev uusi asju ja murrame iga minut kellegi südame, aga just see ongi elu, mida me elame peame. Lõppude lõpuks on seda ainult üks ja aega tagasi keerata ei saa. Seega nautige olemasolevat ja olge tänulikud!
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
