Hüvasti mu arm
Sosistasid Sa
Hoides käes karikakraid
Ja suudeldes mu ninaotsa.
Näeme peagi mu arm
Lubasid Sa
Hoides käes tulpe
Ja pigistades mu sõrmeotsi.
Hüvasti mu arm
Kordasid Sa
Hoides käes võililli
Ja silitasid mu põsesarni.
Näeme jälle mu arm
Tõotasid Sa
Hoides käes roose
Ja pühkisid mu pisarais silmi.
Hüvasti mu arm
Ütlesid Sa
Hoides käes päevalilli
Ja purustasid mu noore südame.
. . .
____________________________________________
A/N: Tõsi on, et ma pole hüvastijätmises väga hea, kuna isegi kui teen seda, kipun naasema sinna, kus kord haiget sain. Nagu miski oleks puudu jäänud või lihtsalt igatsus. Ma ei tea. Igaljuhul on see vale ja ma tahaks sellest harjumusest lahti saada! Samas, seda ei juhtu tihti, ainult nendega, kes/mis mulle täesti tähtsad olid. Seega pole väga hullu vist. Ja ma tean, et olen varemalt öelnud, et lahti laskmine on osa elust ja see on täiesti okei, kuid ise ma seda vist ei järgi, kuna tiirlen siiani inimese ümber, kes tegi mulle väga haiget, justkui lootes, et nüüd on teisiti. Öeldakse, et armastus teeb imesid, aga mõnikord teeb see karuteene - mitte head, vaid halba. Tuleb ettevaatlikum olla!
Suve lõpuni on vaevalt kaks nädalad ja august on kohe-kohe läbi, võtke sellest viimast!
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
