Pilvede Embuses

1.Peatükk

"Lara! Kaua sul ometi läheb?" kuulsin ema allkorrusel hüüdmas.

Panin veel viimased asjad oma taevasinisesse kohvrisse ja tõmbasin luku kinni. Ohkasin sügavalt ja ringutasin. Vaatasin veel viimast korda oma tuba. Tõmbasin käelabaga üle voodilinal oleva kortsu ja heidsin veel pilgu Londonile.

"Lara!" hüüdis ema uuesti, seekord a-tähte rohkem venitades, vihkan kui ta nii teeb. Võtsin kummutilt oma telefoni ja kõrvaklapid ning sammusin alla.

"Lõpuks ometi, kas sa kella ka vaatasid, me jääme veel sinu süül lennukile hiljaks." Ema olekust oli näha, et ta oli pahur, aga ta iseloom ongi selline, ta sarnaneb pisut mulle. Okei, kellele ma valetan, mul on täielikult ema geenid.

"Takso on juba ees, las ma võtan su kohvri." isa võttis mu kohvri ja viis selle taksosse.
Läksin tema järel, ema jäi ust lukustama, kuid mõne hetke pärast oli ta juba takso juures.
"Küll sul käis kähku. " ütles isa naerdes, mille peale ema ainult turtsatas.

Kohe kui olime sõitu alustanud panin ma oma kõrvaklapid pähe ja Spotify'st oma playlisti tööle. Selle muusikaga oli hea mõtteid mõlgutada, kolm kuud Austraalias, ma isegi ei tea, mis seal toimuma hakkab, aga ma ei suuda seda ära oodata, ma olen kohutavalt elevil, mis kõhus lausa keerab. Ei, ma ei näita seda välja. Vanemad arvavad et ma vihkan seda mõtet, et pean suvevaheaja nendega võõras kohas veetma. Arvestades asjaolu, et ma olen üksik laps, siis jah, ka mina arvaks lapsevanemana sama. See on üks miinus üksikuks lapseks olemisel, kõik oma seiklused pean ma üksi läbi elama.
Ma ei ole avatud inimene, minu sõprusringkonda kuulub ainult Lucas, Blondipäine naljakas poiss, kes minust Londonisse maha jäi. Ta on mulle nagu vend ja ta lubas, et kui hästi läheb siis ta sõidab mulle mingiks ajaks Austraaliasse külla ja mulle meeldis see mõte väga. Ma usun, et kui mulle seal tõesti ei meeldi, siis see on mulle ainsaks lohutuseks.

"Oleme kohal!" ütles taksojuht ning äratas mind mõtteist.
Isa tasus arve ja me suundusime lennujaama.

Ma pole varem lennanud, see on kohati naljakas, oma kuueteistkümne eluaasta jooksul pole ma isegi paadiga sõitnud, rääkimata siis laevast või lennukist. Ma kardan, ma ei hakka valetama, väike hirmujudin on kõhus, aga see käib asja juurde. Vähemalt ma arvan nii. See oleks kohutavalt piinlik kui mul lennukis süda pahaks läheks, eieiei, seda ei tohi juhtuda.

"London international airport " - lennujaam oli seest avar, väga avar, laes olid lampidest justkui tuleread, mingil määral seostasin seda elektroonilise linnuteega, kas selline asi on olemas? Ei usu.
Ma tean, et see on juba absurdne, aga ma pole eluski lennujaamas käinud, üleüldse olen ma vähe maailma näinud, ma pole kunagi pingutanud, et oma mugavusalast välja astuda, ma olen hingelt seikleja, mitte loomult, vähemalt ma arvan nii, sest ma pole loomult seiklemist proovinud, aga eks selle kolme kuu vältel paistab, mis sellest välja tuleb.

Olin lõpuks lennukis oma koha leidnud, istusin akna ääres, pisut hirmutav, et nii kui pea paremale pööran näen kindla peale aknast kui kõrgel ma olen. Lennuki istmed olid tumesinised, nagu enamus tuuribussides.

Meie trip tõotas tulla pikk, Melbourne'i lendamine võtab juba mitu pikka tundi, lisaks peame me lendama Melbourne'ist Sydney'sse, kus me järgmised kuud veedame.

Panin tahvlist oma lemmikfilmi käima, et need tunnid pisut kiiremini läheks. Kuna lend kestis pea ööpäeva siis jõudsin ka oma lemmiksarja mõned vanemad hooajad läbi vaadata. Mulle meeldib üle pika aja vaadata filme või sarju mida ammu näinud pole, siis tekib selline moment, kui sa tead, mis edasi juhtub, aga sa loodad, et sel korral on midagi teisiti. Ei ole, ei sellel ega järgmisel korral, film jookseb ikka samamoodi.

Lasin korraks silma looja, vähemalt lubasin endale, et võtan tunnise uinaku, aga kui ärkasin olin juba Austraalia kohal ja reisijatele anti teada, et maandume paarikümne minuti pärast.

Isa luges mu kõrval mingit ajakirja, kuid sellele ma erilist tähelepanu ei pööranud. Vaatasin lennukis aknast välja, see kõik oli nii ilus. Ilm oli päikeseline, vaid mõni üksik pilv triivis sinise taeva all.
Ema jutustas midagi stjuardessiga, kes talle kohvi ulatas.

"Kallid reisijad, me maandume mõne minuti pärast, tere tulemast Melbourne'i! "

_________
TREILER - https://www.youtube.com/watch?v=T9YJPYv1QKc