Pilvede Embuses

2.Peatükk

Melbourne on imeline! Ainus kurb asi on see, et Melbourne'i ilm võrreldes Londoni soojade ilmadega pole just kiita, soojana tunduv päike oli petlik, kuid siin pole midagi imestada. Austraalia on ju Inglismaaga võrreldes teises maailma otsas ja siin on kõik teistpidi. See kõik on küll pisut segadusse ajav,kuid mulle vaheldus sobib. Ausalt öeldes ei lootnud ma oma suvevaheaga veeta kohas kus on +16 kraadi samal ajal kui Londonis küündib temperatuur +25-ni. Aga mis seal ikka.

Melbourne'is polnud emal ja isal väga palju asjaajamisi, nad käisid kohalikus firmaesiniduses ja tegelesid mingite paberitega, kui nad oma tööasjad aetud said oli meil veel järgmise lennuni aega, Kokkuvõtteks me istusime pargis ja sõime jäätist, koos oma suure pagasiga, ma ei taha mõeldagi mida inimesed meist arvata võisid. Nagu maailmarändurid.

Kui olime söönud, sõitsime bussiga tagasi Melbourne'i lennujaama, isa oli meile enne lennupiletid broneerinud, niisiis meil jäi üle ainult oma lendu oodata.

"Ema, ma lähen käin wc-s."

"Mine, aga kas sa tead kus need asuvad? " vaatasin ema uskumatu pilguga.

"Emps, siin on sildid igal pool, ma saan hakkama."

"Mine käi kähku, sa ei taha ju ometi maha jääda. "

"Jah, ma lähen lippan."

Läksin kiirel sammul, ettevaatamatult tualettide poole. Olin mõtteis, kui tundsin järsku kuidas ma vastu kellegi rinda põrkasin.

"Anna andeks, ma väga vabandan." korjasin maast, poisi maha kukkunud lennupileti ja rahakoti.

"Sellest pole midagi, sul on lahe aktsent, las ma pakun, oled britt? " küsis noormees kulmu tõstes.

"Olen." naeratasin.
Alles nüüd sain pilgu lähemalt ta välimusele heita. Ta oli minust pea võrra pikem, tal olid tumedad juuksed ja ta tukal oli kergelt näha hele salk, ta oli päevitunud nahaga, tumedate silmadega, ta silmaalused olid kergelt kottis.

"Oh, oled turist? Kuhu reisid? " küsis ta huvitatult.

"Sydney'sse, ma elan seal järgmised kolm kuud. "

"Sydney on ilus linn, ma ise elan seal, aga ma pean minema, mu vend ootab."

"Jah. Veelkord palun vabandust. " ütlesin talle veel järele ja suundusin naiste kabiinide poole.

Kui ma vanemate juurde tagasi jõudsin oli ema juba paanikas, et me jääme minu pärast maha, kuigi alles nüüd hakati reisijaid lennukisse laskma.

"Me jääme maha, ma ütlesin sulle et jäätis ja mahl ei käi kokku, ma ütlesin. "

"Ema, lõpeta!" vingusin.

"Lea, see pole tõesti nii tõsine kui sulle tundub, nad alles lasevad inimesi lennukisse, see, et me esimesena lennukisse ei pääse ei tähenda, et me maha jääme. "

" ma saan aru, aga mulle ei meeldi kui kõik on paigast ära."

Ema lõpetas paanitsemise alles siis kui me lennukile olime jõudnud ja oma turvavööd peale pannud, tüüpiline ema, teeb sääsest elevandi.

Lend Sydney'sse pidi kestma alla kahe tunni, kuna ma eelmisel ööl lennukis just paremini ei maganud otsustasin juhust kasutada ja silma looja lasta.

Mind äratas ema, kes juba oma asju väiksesse krokodillinahast käekotti ladus.

"Kohe maandume." olid ta sõnad, ma ei teinud sellest suurt numbrit kui aru sain, et maandume alles poole tunni pärast.

Ma olin väga elevil kui lõpuks lennukilt maha astusin ja lennujaamast välja sain.
Mul tekkis kodune tunne, nagyu ma oleks jõudnud kohta kuhu ma kuulun, ma teadsin, et mulle hakkab siin meeldima.

Isa rentis meile auto kolmeks kuuks, isa tuttav oli selle meile lennujaama parklasse toimetanud, et me saaks kohe otse meie ajutisse "koju" sõita.
Isa sättis meie kohvrid pagasiruumi ja sõit võis alata.

Sidney's hakkad juba hämarduma, linnatuled süttisid teineteise järel. See oli nagu värvide mäng, erinevad hooned, erinevad valgustid, erinevad inimesed, nagu muinasjutu kogimikus. Erinevad kohad ja inimesed, kes kõik varjavad oma lugu, ühesuguste,hallide, tuhmunud, igavate kaante vahel.

Teadsin vaid niipalju, et me elame linnast eemal, rannaäärses kohas, vanemad olid otsustanud, et suvila üürimine kolmeks kuuks on kõige lihtsam moodus ja kuna ranna ääres on praegusel jahedal ajal üsna rahulik siis miks ka mitte.

Sõit kestis pea tund aega. Mu pea valutas, autos oli lämbe ja selle konditsioneer ei tööta, isa kirus küll tükk aega ennast, et kuidas ta selle peale varem ei tulnud, kui märkas, et autot nii odavalt renditakse.

Isa parkis auto ära. Ma väljusin koheselt autost ja hingasin sisse merelõhna.
Vaatasin ümberringi, siin olid vaid mõned hooned, linna poole liikudes oli maju rohkem, aga siin rannaäärses suutsin ma kokku lugeda neli maja.
Kõik majad olid peaaegu ühesugused, madalad ja valget värvi hooned.
Isa juhatas meid meie majani, see oli paremalt poolt esimene ja see oli ainus, mis hetkel tühi oli.

"Meie elame siin, teises majas elab üks vanapaar florida'st, kolmandas majas elab üks perekond ja seal - viimases majas elavad kaks kohalikku, aastaringselt.
Majade vahed olid üpris pikad, viimane maja tundus mulle väga pisikesena.

Kõndisin isa järel majja. Majal oli veranda,mis oli ääristatud valge võrkseinaga, kust mõned päiksekiired läbi paistsid ja jätsid veranda tumedale põrandale erinevaid mustreid.

Maja oli seest üpris avar, võibolla muutis see asja, et toa seinad olid kõik valget värvi ja seetõttu tunduski tuba avaram.
Majas oli kaks magamistuba,köök, elutuba ja vannituba. Maja oli möbleeritud. Elutoas oli isegi televiisor ja diivan kõigest muust rääkimata.

"Siin on imeilus, kodune. " ütles ema.

"Seda minagi. " isa kõndis emani ja kallistas teda.

"Ma lähen oma tuppa, milline see on?"

"See on vasakpoolne, vannitoa kõrval. " viipas isa näpuga.

Astusin tuppa. Toal olid valged seinad nagu ülejäänud majas. Ühte mu toa seina kattis roosa- ja lillakirju seinavaip. Käisin käega üle selle ja heidsin pilgu toale, sellest saabki nüüd mu kodu..