Pilvede Embuses

44.Peatükk

Ma langesin trepile istuma, kui kuulsin kedagi väljumas. See oli Marie, ta lükkas oma juuksesalgu endale kõrva taha ja istus mu kõrvale.
"Hei.." alustas ta kohmetult.

"Hei." naeratasin, kuid see naeratus kadus kiiremini, kui see ilmunud oli.

"Tahaksid jalutada?" 

"Tegelikult eelistaksin siin istumist."  ohkasin "Ma pean Ethaniga rääkima." 
"Ei." ta haaras mu randmest "Usu mind, see teeb asja hullemaks, ma tunnen teda."

"Miks sa minuga üldse räägid, ma ei saa aru, mis kasu sa saada üritad?"  küsisin kulmu kergitades.

"Ta on alati raske iseloomuga olnud, selle pärast me lahku läksimegi."  ütles ta ja tõmbas oma jaki hõlmad koomale.

"Ma tean, et ta on."  ütlesin ja ta naeratas.

"Ma olen aru saanud, et ta on tõsiselt armunud ja ma ei ürita isegi enam seda rikkuda. Ja ma tahan sulle midagi anda."  ütles ta.

Ta võttis oma kaelast kee, millel rippus kuldne võti ja ulatas selle mulle. Ma võtsin selle vastu ja vaatasin teda, oodates mingitki seletust.

"See jäi minu kätte kui ma ülikooli läksin, mul pole sellega enam midagi teha. Ma arvan,  et sul läheb seda rohkem vaja."  ta naeratas ja ma naeratasin vastu.

"Ei mingit tagamõtet?"

"Ei mingit."  ütles ta ja ma naeratasin. "Mis teil muidu juhtus?" küsis ta ja heitis mulle hetkeks pilgu.

"Parker suudles mind, ta on minusse armunud ja ma pidin seda Ethanile ütlema."  ohkasin ja panin võtme endale kaela.

"Sa oled suuremeelne."  naeratas tüdruk. "Aga Parker on lihtsalt talumatu jobu."  ütles Marie.

"Miks sa seda ütled?" 

"Meil oli teatud vahejuhtum, millest kumbki meist rääkida ei taha." ütles ta ja ma sain aru millest ta räägib.

"Okei." 

"Ma ei tohiks sulle nõu anda ja ma ei oota, et meist nüüd mingid sõbrannad saavad, aga sa pead kümne küünega Ethanist kinni hoidma, ta peidab oma viha ja solvumist enamasti pudelisse."

"Ma olen aru saanud."   ütlesin.

"Ma tahan sind aidata ja mul on üks mõte."  ütles ta kavalalt.

"Mis mõttes?"

"Oled märganud, et Ethani toas, on see väike" Keldriaken "? "

"Mis sellega on?"

"Seda et seda saab lukustada ainult väljast poolt ehk seda saab ka väljaspoolt avada."  seletas ta.

"Mis ma selle teadmisega peale hakkan?" küsisin.

"Lase fantaasial lennata, tee talle selgeks, mida sa tunned!"  ütles ta.

"Mul pole midagi öelda, aitäh, vist." kokutasin.

"Jah, ma lähen koju, kas jalutame koos?"  küsis ta ja ma kehitasin õlgu.

"Miks mitte."  naeratasin talle ja me hakkasime koos külma vihma saatel koju kõndima.

Ma ärkasin varahommikul tugeva peavaluga ja üldse tundsin end halvasti, vanemad olid jälle tööl, laual oli vaid kirjake, milles seisnes, et ma oma aega millegile kasulikule kulutaks + võileivad on külmkapis.

Ma katsusin oma otsmikku, mis oli päris kuum, jõudsin järeldusele, et ma olen külmetunud. Tõmbasin endale salli kaela ja tegin teed, kell oli alles pool kaheksa ja teevesi oli veel tuline.

Ma istusin ja rüüpasin teed, kui midagi mu kaelas kolises. Heidsin pilgu võtmele ja surusin selle endale pihku.

"Midagi kasulikku?"  pomisesin endamisi ja jõin kiiresti oma tee ära ja võtsin ühe palavikku alandava rohu. Seejärel võtsin oma termose ja tegin sinna teed. Pakkisin võileivad toidukilesse ja panin needki kotti. Ma pesin oma hambad ära ja panin juuksed patsi.

Ma panin end soojalt riidesse ja vinnasin endale koti selga.  Ma kõndisin mööda vastikult märga liiva Ethani akna juurde. Ma polnud sugugi kindel selles, kas ma sealt sisse mahun, aga üritasin proovida, sest ma ei tahtnud mingi hinna eest uksest minna ja Scottile / Maryle sissetungimisega vahele jääda. 

Nagu Marie väitis oli akent väljast võimalik avada, ma tegin akna võimalikult vaikselt lahti ja mahutasin end sealt sisse. Ma maandusin kõva mütsatusega vastu põrandat ja nohisev Ethan keeras külge. Hingasin kergendatult ja tõmbasin akna enda järel kinni, ma ei tundnud end just kõige paremini, lisaks peavalule tundsin et ma avastan kohe, sain õigel hetkel õnneks pidama.

Ma tirisin oma jalatsid jalast ja jätsin need akna alla vedelema. Ma naeratasin, kui meie pille nägin ja käisin kätega üle süntesaatori ja kitarri, kui jõudsin trummidel kadus naeratus mu näolt. Ohkasin ja läksin asju Ethani lauale panema. Kui see tehtud sai hiilisin vaikselt ta kõrvale voodisse ja tõmbasin endalegi teki peale.

Ethan keeras külge ja avas silmad. Ta pilgutas neid paar korda ja tõmbus siis eemale.

"Mida sa siin teed?" küsis ta ehmunult.

"Me pidime täna rääkima." 

"Ma ei mõelnud nii, et sa mulle kohe voodisse lendad."  ütles ta tõrjuvalt.

"Ma ei jaksa enam sinuga tülitseda." ohkasin.

"Ma ka mitte."  ta toetas oma otsmiku minu oma vastu, kuid eemaldus kähku.

"Lara, sul on palavik."  ütles ta ja pani oma huuled vastu mu otsaesist.

"Kallis, sul on kindlasti palavik." ütles ta ja ma naeratasin.

"Ma armastan, kui sa mind nii kutsud." naeratasin ja sulgesin silmad.

"Ma toon sulle rohtu ja kraadiklaasi, sa oled segi, et sa sellises olekus siia tulid."  ohkas ta ja kadus voodist.