Pilvede Embuses

6.Peatükk

Ma tundsin kerget tuult, mis vastu mu nägu puhus. Ma tahtsin näha, mis toimub, kuid ma ei suutnud oma silmi avada.
Pingutasin vägisi oma silmalaod lahti,koheselt pimestas mind ere päikese valgus. Kui olin korralikult üles ärganud ja sain aru mis mu ümber toimub,taipasin, et me juba sõitsime tagasi. Minu kõrval polnud enam Ethanit, tema asemel oli Mary.

"Hommikust, päiksekiir! Oi tüdruk, sa oled algaja." ta naeris.

"Millest sa räägid, ma olen nii unine. " pomisesin.

"Ma veel kunagi õpetan sind jooma."

"Ei, aitäh, lase mul olla." Ma keerasin talle selja ja tõmbasin teki rohkem ligi
.

"Mul on vett ja ma tean, et sa oled praegu vee nimel kõigeks valmis."

"Kuule, me ei tohiks nii sõita, linna vahel, et me taga kastis istume. "

"Me ei tohiks üldse sõita, Scottil pole lubegi. "

"Mis asja, te olete pöörased! " kargasin kohe istukile, Mary ulatas mulle naerdes pudeli veega.

"Sa oled taibukas, aga selleks elu ongi, et riskida. "

"Ma ei julgeks elusees selliseid riske ette võtta. " mainisin, kui olin suutäie vett alla neelanud.

"Muide, su mobiil, see piiksus terve aja ja mul on sellest pininast kopp ees, võta midagi ette." ta ulatas mulle telefoni.

Mul oli Facebookis mitu sõnumit Lucaselt, ta tahab kindel olla kas ma jõudsin kindlalt kohale.
Trükkisin talle vastu, et helistan talle hiljem.
Mul on kohutav uni, võibolla ma lihtsalt ei suuda selle ajavahega harjuda või on selles süüdi need kolm siidrit,mis ma jõin.

"Mis me täna teeme?" Mary sättis end paremini istuma ja vaatas mind küsivalt.

"Täna? Ma alustuseks läheks koju pesema ja magama."

"Nii nõrguke sa meil oledki, jah?" ta naeris.

Ma tõesti ei jaksa täna midagi teha, ma olen nii väsinud, ma isegi ei mäleta, mis kell me magama jäime, Ethan tundus eriti särtsakas ja värske, nagu ta oleks paar päeva maganud, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.
Ma üritasin siiski üleval püsida, vähemalt kuni ma lõpuks koju jõuan. Meil ei olnud enam kaua sõita, see tee oli mulle juba tuttav. Tee lookles omasoodu ja ma jälgisin ümberringi toimuvat. Ma kahetsen, et üldse midagi jõin, samas oli see üks punkt mu peas, mida tahtsin siin kindlasti proovida. Siider oli hea, vägagi, aga mu enesetunne seda ei peegelda, ma tunnen, et mul on kuidagi nii raske olla.

"Me oleme kohe kohal, aita mul asju kotti panna." Mary võttis kõrvaklapid peast ja pani koti mu ette. Panin väikse mummulise padja kotti, seejärel hakkasin tekke kokku lappima ja panin needki kotti, padja peale.
Auto peatus Scotti ja Ethani maja ees. Ronisin kastist välja ja ringutasin korralikult.

"Teil läks õhtul ikka päris pikale." mainis Scott ja naeratas lõbustatult.

Ethan toetas vastu autot ja naeratas mulle kavalalt.

"Mary, ulata mu kott, see on seal nurgas. " näitasin näpuga oma koti poole.

Ethan krabas Mary eest koti ära ja sammus sellega minuni.

"Ma saadan su ära."

"Ma saan ise ka mindud, see pole ju ometi nii kaugel."

"Aga ma tahan sind saata."

"Olgu." Mary ja Scott naersid meie üle.
"Kas saame õhtul kokku?" hüüdis Mary veel mulle järele.

"Tule millalgi minu juurest läbi! " hüüdsin ja sammusin rutakalt Ethanile järele.

"Oota, ma ei jõua nii kiiresti. " pomisesin kurjustavalt poisile.

"Mulle meeldib su soeng. " Ethan naeris ja vaatas mind, mu põsed tõmbusid roosakaks. Võtsin nii kiiresti kui võimalik oma taskust telefoni välja ja vaatasin selle ekraanilt oma peegeldust, mu juuksed olid igat pidi patsist väljas ja ma nägin välja nagu kunksmoor või nukitsamees.

"Ära naera mu üle. " mängisin solvunut ja vaatasin teda altkulmu.

"Lähme edasi, sa näed kohutavalt unine välja."

"Ma tean ja see on sinu süü. "

"Minu? Mina ei sundinud sind kaua üleval olema ega jooma, seega.."

"Kuhu sa sihid?"

"Sina ja ainult sina oled süüdi. " olime juba minu maja ette jõudnud, meie autot polnud maja ees, seega järeldasin, et vanemad olid juba tööle läinud.

"Ma nüüd lähen."

"Puhka end ilusti välja, näeme õhtul. " noormees ulatas mulle koti ja ma jätsin temaga hüvasti.
Koduuks oli lukust lahti, mu vanemad polnud ilmselt isegi mitte kontrollinud,kas ma olen kodus või mitte, vaid nad järeldasid seda mu tavapärasest eluviisist. Nad teavad, et kui ma öösel loen, ei ärka ma enne keskpäeva, ehk ongi nii parem, nad poleks mu üle üldse uhked, kui kuulevad,et nende pisitütar jõudis alles varahommikul koju. Uh, ma ei taha üldse sellele mõelda. Samas ega mälestuste loomine midagi halba pole. Elus peab kõike proovima ja see õhtu jääb mulle kindlasti meelde, nii jhea oli rääkida kellegagi peale Lucase
. Ma pole ammu kellegagi nii aega veetnud, pealegi mulle jääb see kõik kindlasti pikaks ajaks meelde, sest see oli imeline kogemus. Me kõik lõkke ümber, ma arvasin, et seda võib näha vaid noortefilmides, aga ei, see on päris. Nii mõnus oli Ethaniga lihtsalt rääkida. Temas on midagi, mis tahab, et ma end üha enam talle avaksin.
Ma kõndisin väsinult oma tuppa, viskasin seljakoti põrandale ja langesin voodisse. Ma olen nii väsinud. Niipea, kui mu pea patja puudutas ma uinusin.