Pilvede Embuses

16.Peatükk

"Parker, kui ma ei eksi? " kortsutasin kulmu.

"Just nii, Lilleke. " ta naeratas võluvalt.

"Te tunnete üksteist? " küsis Daniel segaduses ilmega meid korda mööda vaadates.

"Me tegelikult oleme niiviisi ühes bändis. " ütles Parker nii muuseas.

"Aga ma siis jätan teid oma vahele. Lähen vaatan mis vanainimesed teevad." Daniel muigas " Aga te sättige end siis sinna kõige taha, Parker, tee kaks tagumist istet lahti ja mahutage end ära. "

"Teeme nii." noogutas Parker iseenesest mõistetavalt.

Daniel lahkus peagi meie seltskonnast ja liituski ema, isa ja Vivianiga. Meie jäime Parkeriga, kes juba istmeid lahti võttis kahekesi.

"Ma poleks osanud arvata, et sa Danieli poeg oled." alustasin juttu.

"Ega ma ka täpselt ei teadnud kuhu või kelle juurde me tuleme, kohale jõudsime siis läks peas pirnike põlema." ta naeris ja tõi esile oma hambapasta reklaami väärilise naeratuse.

Ma vaid muigasin ja jälgisin ta tegevust. Kui kõik oli korda tehtud istusime kõik autosse ja alustasite sõitu ühte kallimasse restorani, nagu Parker mulle selgitas.

"Miks sa üldse eelmine kord ära kadusid? Teil oli peale seda Ethiga probleeme? " küsis Parker peale pikka vaikust meie vahel, mida summutas vaid mootorimürin.

"Oli, aga me rääkisime kõik selgeks. " olin napisõnaline, ma ei kavatse seda teemat rohkem puudutada kuid ilmselgelt mul see ei õnnestunud.

"Ethan, mul on temast vahel väga kahju,  kõik mis temaga aastate jooksul juhtunud on.. See kõik on ta iseloomu mõjutanud. "

"Mis sa sellega öelda tahad?"

"Ole ettevaatlik, ta tujud on, või vähemalt varem olid, muutlikud. "

"Kui sa üritad teda mustata siis see ei õnnestunud. " pomisesin ja keerasin pilgu aknast välja.

"Mitte seda, lihtsalt sa tundud tore tüdruk ja ma näen, et teie vahel toimub midagi. "

"Võta vaiksemalt!" sisistasin talle mis ta naerma ajas.

"Pealegi see pole nii nagu sa arvad. " lisasin mõne aja pärast.

"Mulle valmistab see ainult rõõmu. " ütles Parker flirtivalt, mis mind naerma ajas. Lõin teda rusikaga vastu õlga ja me naersime koos.

Sõit ei kestnud väga kaua, meil kulus ligi pool tundi, et sihtpaika jõuda. Hoone oli valgete seintega ja ukse ülal ilutses ilus logo. Daniel avas meile kõigile ukse, tänasin teda kerge peanoogutusega ja astusin sisse. Restoran oli hubane ja tõesti väga kallis, seda oli juba õhkkonnast tunda ja see pani mind hetkeks kahtlema, kas suvekleit oli ikka parim idee,  tänasin jumalat, et olin just punase kleidi pannud.

Blackidel oli laud varem kinni pandud,  kelner, kes isa ja Danieliga midagi arutamas oli, juhatas meid peagi lauda. Lauas oli täpselt kuus kohta. Ema istus isa vastas,  Vivian oma abikaasa vastas ja mina Parkeri vastas, kes peale igat suutäit mind naeratades vaatas, see oli häiriv aga samas mulle meeldis ta tähelepanu.

Kõigepealt serveeriti meile eelroad, eelroad olid üpris mahukad, seega oli pearoa ja eelroogade vahel tunnike, et niisama jutustada või ringi jalutada. Meie otsustasime jutustamise kasuks, või pigem vanemad otsustasid, mina ja Parker jäime sel korral kõrvalvaatajateks. Mu telefon, mille ma lauale olin pannud piiksus pidevalt ja mul oli kohutav kiusatus seda haarata, kui Parker oma telefoni pihku võttis otsustasin ka mina seda lõpuks teha.

Mul oli otseloomulikult neli teadet Lucaselt, me oleme ikka vahetevahel suhelnud, mis vahetevahel, pigem nagu iga päev.

Lisaks oli sõnum Ethanilt, mis pani kohe mu südame kiiremini tuksuma.

Kuid enne kui ma selle avada jõudsin tuli kelner pearoaga ja ma unustasin telefoni sootuks.

***
kell on juba kolm ja ma ei suuda uskuda, et me nii kaua aega restos jutustades veetsime.

Autosõit koju möödus kiiresti. kuulasime Parkeriga muusikat ja lebotasime tagaistmel. Lõpuks oli mul mahti ka Ethani sõnum avada.  
Tule meie juurest läbi, kui tagasi oled! ;)

Ei ühtegi musimärki, see oli mulle isegi kergendus, mulle ei meeldi, kui asjad kiiresti arenevad. Peagi olime majade juures, Ema, isa ja Parkeri vanemad läksid meie maja uudistama. Ma teatasin emale, et käin korraks neljandas majas, ema vaid noogutas. Parker pakkus välja, et ta liitub, ta nimelt ei viitsinud vanuritega uudistada.

Koputasin tugevalt Ethani ja Scotti uksele, mille peale esimene avama tuli. Ta nägu oli õnnelik, kuid kui ta nägi, et ma pole üksi, siis see närbus.

"Mida teie kaks koos teete?" küsis ta minu üllatuseks kahtlustavalt.

"PARKER" kuulsime juba karjumist.

"Heaküll,ma lähen, ilmselt hakkame nüüdsest rohkem nägema, näeme! " ütles ta mulle ja seadis sammud auto poole.

"Mida see nüüd tähendama pidi?" küsis Ethan ja kratsis närviliselt kukalt.