Pilvede Embuses

23.Peatükk

Niipea, kui proov läbi oli tahtsin sealt koos Lucasega võimalikult kiiresti kaduda. Meie "suhtes " puudus täielikult usaldus. Ma ei tea, mida ta saavutada üritas, mulle nii haiget tehes. Ma tean, et ta ei jää ellu, ma ei muretse niivõrd ta haiguse parastav kuivõrd selle sõttamineku pärast.

Tegelikult see väike asi, mis meie vahel oli. See nüüd tundubki nii lapsik ja nii.. Tundetu.  See oli kõigest keegi tõmme, kuigi osake minust sunnib mind temast kümne küünega kinni hoidma, on teine osa mis palub mul lahti lasta.

Ma suutsin põigelda teiste küsimustest, mis puudutasid Ethanit ja liikusin vaevaliselt ukseni. Seda tegi ka Lucas ja me hakkasime riidesse panema. Panin oma jaki peale, sest täna oli väljas küll Austraalia talvele iseloomulikult jahe.

"Me siis lähme! Reedeni? " ütlesin teistele.

"Lara,oota hetk!" hüüdis Parker ja haaras nagist jope ja tuli meiega välja.
"Ma siis lähen ees ära. "  naeratas Lucas ja surus käed taskusse ja kõndis mu maja poole.

"Ma kuulan sind." ohkasin sügavalt.

"Ma mõtlesin, et ma võiks millalgi välja minna, õhtustama või midagi, nagu sõbrad. " kehitas ta õlgu.

"See oleks vahva, aga ma peaks Lucasega aega veetma. " vabandasin.

"Jaa ma saan aru, ma mõtlesingi siin, et äkki tulete mõlemad ja ma võtaks ka sõbra või sõbranna kaasa."

"Oh, see oleks tore, millal sa motled?"

"Hmm kuidas olekski äkki neljapäeval? "

"Mulle sobib, hea meelega! " naeratasin, see oli võlts, ma ei suutnud naeratada tõeliselt, peale seda, mis ma teada sain..

"Aga neljapäevani siis? Tsau! "

"Tsau-Tsau! " lehvitasin talle ja hakkasin ka kodu poole kõndima. Naljakas, et ma pean seda kohta koduks ja olen siinsetesse inimestesse võibolla isegi liialt kiindunud. Ma pean end tagasi reaalsusesse tõmbama ja mõistma, et juba kahe kuu pärast olen ma siit läinud.

Tuppa astudes leidsin Lucase külmkapi eest. Ta lõi kapi kinni, nagu varas ja ma turtastasin ja istusin köögilaua taha.

"Ma olen valmis kuulama, mida see Ethan nüüd tegi, ma tõesti taon tal varsti näo katki. "

"Ei ole vaja. "

"On ja veel kuidas, ta on hullem sitapea kui mina ja sa ei saa sellele vastu väita. "

"Sind ei ületa keegi." naersin.

"Sa oled nii ebaõiglane. " ütles ta ja raputas pead ja naeris.

"Vahel peabki olema." kehitasin õlgu.
"Muide, Parker kutsus meid neljapäeval välja."

"Miks mitte. " noogutas ta innukalt.
"Ja reedel on siis peale esinemist suurem läbu?"

"Ma sain nii aru, aga ma ei tea, kas on kõige targem sinna minna."

"Lase lõdvaks, lähme koos, tuled minu kaaslasena, kui sa ise minna ei taha."

"Geenius. "

"Ma tean, sellepärast ma arvangi, et sa peaksid Ethaniga kokku saama. Või ma tõesti lendan talle ise peale. "

"Ma ei räägi temaga, ma lähen paari kuu pärast tagasi Londonisse ja see poleks lihtsalt võimalik. " raputasin pead ja läksin klaasi ja mahlapakiga oma tuppa. Lucas järgnes mulle.

"Muidugi ma ei sunni sind, sest ma ei tea millest te rääkisite. " ütles kutt ja ma heidsin talle pilgu, mis ütles enam kui tuhat sõna "Ja ma ei taha teada ka.." lõpetas ta oma lause kiiresti puristades.

" Teeme filmiõhtu ja siis homme lihtsalt lebotame, mis sa arvad?" küsisin ja vaatasin ootavalt talle otsa.

"Nagu vanasti?"

"Nagu vanasti." naersin ja võtsin kapilt läpaka.

_______
Uh, ma vabandan, et osadega nii kaua läheb, aga mul pole viimase kahe nädala jooksul üldse tuju ega motivatsiooni. Osad kipuvad igavateks ja lühikesteks jääma :( väga vabandan, kui pikemad pausid sisse tulevad.
Olge tublid! ❤