Täna oli see saatuslik päev lõpuks käes, mu jalad tulistasid siiani eilsest tantsimisest ja ma lootsin südamest, et õhtuks on kõik korras. Mul oli praegu juba kerge värin sees, kella kuueks pidime kõrtsus olema, praegu oli kell kohe kohe üks saamas, meil oli poole kaheks proov kokku lepitud ja ma olin sunnitud sinna kohale ilmuma. Lucas minuga kaasa tulla ei viitsinud ja ei tahtnudki, tema arvates puuduks üllatusmoment, kui ta meie proovi pealt näeks. Seega jätsin ta selles osas rahule. Leppisin Parkeriga kokku, et saame rannas kokku ja lähme koos proovi.
Ethan oli mulle eilse päeva jooksul tuhandeid sõnumeid saatnud, ma olin need kõik avanud, kuid polnud ühelegi neist vastata söandanud.
Mu telefon piiksus jälle laual ja järjekordne sõnum avanes mu ees, Ethan küsis, kas ma ikka proovi tulen. Ma mõtlesin pikalt ja siis viimaks trükkisin talle vastuse "Tulen" ja asusin tagasi oma toimetuste juurde.
Mind piinas mõte, et pidin ühte laulu Ethaniga koos laulma, meie laulu, ma loodan, et Ethan teeb ise ettepaneku see laul välja jätta, sest mul poleks selleks julgust. Ma sisendasin endale, et saan hakkama ja kui kell hakkas pool kaks saama läksin välja, kus Parker juba ootas.
Kõndisime tühjast tähjast ja eilsest õhtust jutustades neljanda maja poole. Parker koputas paar korda uksele ja Ethan tuli avama.
"Tere!" tervistas ta meid "Tulge sisse."
"Tere." ütlesin ja sama tegi ka Parker.
"Kus Mary ja Scott on?" küsisin ja kergitasin kulmu.
"Nad läksid viimaseid kuulutusi õhtusest üritusest linnale kleepima ja linna peale kutseid jagama." selgitas Ethan ja vaatas maha.
"Millal nad tulevad?" küsis Parker.
"Iga hetk peaks saabuma." kehitas Ethan ja vaatas mind kahtlase pilguga.
"Ootame nad siis ära, varem pole vist midagi teha." ütles Parker ja me suundusime elutuppa istuma.
"Kui midagi on siis ma olen köögis." ütles Ethan ja kadus kööki, me jäime diivanile istuma.
"Ma lähen võtan juua, kurk kuivab." ütlesin ja läksin kööki.
Ethan istus laua taga ja võttis parasjagu tablette. Ma võtsin klaasi ja valasin endale kannust vett, teda jälgides, imelikul kombel ei tundnud ma tol hetkel midagi, ei viha ei armastust, mitte midagi, see oli minu jaoks uus kogemus.
"Miks sa mind ignoreerid?" küsis ta kui oli tabletid alla neelanud.
"Mis sa teeks, kui saaksid teada, et su kallim kepib teist naist?" kergitasin kulmu ja üllatusin,kui need sõnad üle mu huulte lipsasid. Ma võtsin veeklaasi ja läksin Parkeri juurde, kui Scott ja Mary sisse sadasid.
"Te juba siin, me tegime nii kiiresti kui saime." naeratas Mary.
"Tere sulle ka!" tervitasin teda.
"Me pole mitu päeva näinud." ütles Mary ja kallistas mind. "Me peaks millalgi tüdrukute õhtu tegema." lisas ta ja ma noogutasin.
" Ma olen nii elevil, sa pead mul pärast aitama kleiti valida, või oleks püksid parem valik. " küsis ta ja võttis jope seljast.
"Kleit." sõnasin ja naeratasin.
"Aga teeme selle proovi ära, meil on veel nii palju teha." ütles Scott ja suundus juba alla. Lippasime kõik talle järele, ta on nagu meie grupi hing.
Võtsime kõik oma kohad sisse ja Scott ja Mary hakkasid meile kava tutvustama.
"Alustame vaikselt ja siis kütame rahva üles, seda me oskame, eks?" küsis Mary.
"Seda me oskame." noogutas Parker ja sai Marylt tõrjuva pilgu.
" Me alustame Heart like yoursiga, siis tuleb let it go, see Parkeri versioon, siis teeme Do it, smile, Robbers, Disco and you, Something about you, Party with Sasha, never forget you ja siis tuleb Stay ja sellega lõpetame. " kordas Scott üle, pannes kokkuvolditud paberitüki lauale.
"Kõik on selge, teeme ära." tegi Ethan pakkumise.
Kogu proovi vältel oli mul raske mängimisele keskenduda, keegi küll selle kohta märkmeid ei teinud, aga ma ise tundsin, et ei õnnestu. Viimane laul oli eriti vaevaline. Ma vältisin Ethani pilku sama pingsalt kui tema minu. Me jäime prooviga rahule, kui välja jätta mõned tehnilised viperused nagu näiteks see, et Mary soolo ajal hakkas mikrofon jamama ja need helid mida see tekitas polnud just mu kõrvadele kõige talutatavamad.
"Kuidas selle õhtuse peoga jääb?" võttis Parker teema üles.
"Kaheksaks oleme siin, pool üheksa pidi rahvas tulema." ütles Scott.
"Palju meid on?" tegin ka oma suu lahti.
"Kutsutud oli lisaks meile veel 25, aga lubatud oli ka kaaslane, ma loodan, et sellest ei tule väga suur läbu." ütles Scott "Keegi ei viitsi seda saasta pärast koristada. " lisas ta.
"Ei tea palju rahvast kõrtsu tuleb?" Tõin oma mõtte valjult välja.
"Me tegime facebooki ürituse, meil on juba 58 inimest, kes on pannud, et nad tulevad ja 26 maybe't." ütles Mary ja ma imestasin. "Ma mõtlesin, et kuna see on tasuta, äkki paneks kuskile lava ette ühe topsi, et inimesed, kes soovivad saaksid natuke rahhi visata." täiendas Mary.
"See on tegelikult päris hea mõte, iseasi, kas see toimib." jäin mõtlema.
"Usaldage mind, saame pool viis kõik siin kokku, ma arvan, et siis oleme kuueks kindlasti kõrtsus." ütles Mary tähtsalt.
"Selge." noogutasin.
"Sina, Lara, ole juba viis minu juures, aitad mul valmis panna, mul pole kedagi seitsmeni kodus, niiet lenda laivi."
"Teeme nii, aga nüüd ma küll lähen." ütlesin ja teised noogutasid.
"Ma tulen ka, näeme!" ütles Parker teistele.
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Teen Fiction16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
