Pilvede Embuses

22.Peatükk

"Lara, rahune, lihtsalt kuula mind ära. " sõnasin ja üritasin rahustada pruunipäist tüdrukut, kes mu ees paaniliselt seisis.

"Räägi! " ütles ta käskivalt ja ma tundsin taas, et ma ei suuda seda teha, ta oli nii süütu, ma tundsin end süüdi.

"Mul on sulle kaks asja, ma palun sind, et sa kuulaks mu lihtsalt lõpuni. "

Ta noogutas, ta silmadest oli näha muret. Ma lükkasin ta juuksesalgu kõrva taha. Ta oli nii kuradima ilus, et ma lihtsalt ei suutnud talle haiget teha.

"Ma olen haige." ütlesin lihtsalt.

"Mis mõttes haige, Ethan?" küsis ta ja ta sinised silmad vaatasid mind vastust oodates.

"Mul on vähk, kuid ma paranen.." ütlesin kiirelt. Vähk on tõesti paranema hakanud ja Augustiks peaks kõik juba kombes olema, kuid peavalud on siiani endised.  Neiu vaatas mind mitte midagi ütlevalt. Nägin kuidas ta raskelt neelatas ja üritas leida õigeid sõnu, kuid ilmselgelt ta ei suutnud.

"Ja kui ma terve olen siis... Siis ma lähen sõtta, vabatahtlikuna. "

"Mida?" ta raputas pead.

"Afganistaani või mujale , kuskile on alati kedagi vaja, ma andsin oma soovi juba enne haiguse avastamist ja see on otsustatud.. Mul ei olnud aimugi, et ma sinuga kohtuda võin ja et mu elu saab taas mõtte. " ütlesin välja kõik mida ma veel tähtsaks pidasin.

Ta raputas pead ja pööras pilgu ära.
"Miks sa seda tegid? " küsis ta ja ma ei mõistnud ta küsimust.

"Miks sa panid mu endasse armuma, kui sa teadsid, et sa saad ühel või teisel viisil surma. " ütles ta ja see oli mulle tugev löök, ma ei osanud midagi öelda, tal oli täiesti õigus. Ta vaatas mind pilguga, mis oli täis kõike muud peale armastuse.
Ma ei näinud ta silmis isegi ühtegi pisarat. Ma ei osanud midagi arvata. Ma ootasin tema poolt üldse teistsugust reaktsiooni.
Ma kardsin,et ta hakkab,  ma ei tea isegi, mida ma kartsin.

Ma olin pettunud, ma isegi ei mõista miks, ma oleks oodanud temast midagi muud, mida ma ootasin, et ta poetaks mõne pisara või langeks mulle kaela. Me isegi ei tea teineteist. Me oleme tegelikult võõrad inimesed, kes lihtsalt ühel hetkel avastasid oma tunded ja me kumbki ei tea kui tõelised need on, kui üldse on, äkki on see kõigest hetkeline kiindumus.

"Miks sa rikud oma elu? " küsis ta lihtsalt ja see oli veel tugevam löök.

"Ma ei tea. " Ma teadsin, ma olen pidanud piisavalt kannatama ja mingi aja eest ma tõe poolest palusin kõige kõrgemat, et mu elu lõppeks ja otsisin igat teed, et seda lõpetada, sest ma ise olin selle tegemiseks liiga arg.
Aga siis tuli tema. Melbourne'is, Lennujaamas, just siis kui olin järjekordselt arsti külastama läinud jooksis see tütarlaps mulle otsa. Ta rohekad silmad, mis valguses kiirgasid pisut sinist ja pruuni jälgisid mind, nagu ma oleks jubedaim katastroof, mida ta oma elu jooksul näinud oli ja ehk see oligi tol hetkel nii.

Ma ei saanud ta pilku hetkekski oma peast välja,  kuid kui ma teada sain, et ta kolis mõneks ajaks siia. Ma tundsin, et peale Mariet on mul jälle keegi.

Mul on Scott ja ta on alati mulle toeks olnud, kuid ma pole enam laps, ma olen ametlikult täisealine ja ta ei peaks enam tundma kohustust minuga tegeleda.

Ta andis tädile selle lubaduse, tädi elas meiega, peale vanemate surma kuni Scotti täisealiseks saamiseni. Tädi Lea tahtis mind kaasa võtta, aga ma ei tahtnud minna, ma tahtsin jääda ja ma jäin.

"Mul pole sulle midagi öelda, Ethan. " ütles ta etteheitvalt.

"Ma lihtsalt arvasin,et sa peaksid teadma, ma saan sinust täiesti aru, kui sa minuga distantsi tahad hoida, ma arvestasin sellega. " noogutasin, üritasin näida nii mõistev kui võimalik.

"Ma tahan, et ma poleks seda kõike kuulnud. Ütles ta ja kehitas õlgu, ta tundus nii ükskõikne ja tekitas minus pisut hirmu.

"Olgu." vastasin lühidalt.

Tüdruk hakkas minu toa ukse poole kõndima, kus teised proovi tegid kui ma ta peatasin. Haarasin ta käsivarrest.

"Lara. " ütlesin ta nime ja see kõlas mu huulilt katkendlikumalt kui ma seda tahtnud oleksin.

"Lähme lihtsalt alla, midagi pole juhtunud. " ütles ta ja ma järgnesin talle trepist alla.

"Nii, lõpuks, teeme selle proovi nüüd ära, viimane "keldriproov " täna." ütles Mary jutumärke tehes.

"Jah, ma olen homme ära. " selgitas Parker.

"Ja Marie tuleb neljapäeval, seega me enam vist ei jõua. " kehitasin Mary õlgu ja ma kangestusin hetkeks seda nime kuuldes, kuid toibusin peagi.

"Mis päeval see esinemine oligi?" küsisin rohkem Scottilt kui teistelt

"Reedel." ütlesid nad kõik peaaegu ühest suust. Alles nüüd märkasin diivanil istuvat Lucast, kes oma telefoniga tegeles.

"Ma mõtlesin, et me võiks hiljem seda tähistada? Kutsume mõned sõbrad ka ja nii?" küsis Scott pigem minult.

"Jah, miks mitte?" kehitasin õlgu, ma vajasin tõesti väikest ergutust, eriti veel, kui mu tervis parem oli.