Pilvede Embuses

29. Peatükk.

"Ja siit tuleb meie tänane viimane laul! Kõik härrasmehed, võtke oma neiud tantsima ja naudime seda viimast pala." ütles Mary ja läks oma mikrofoniga tahaplaanile, et tausta laulda. Ma liikusin oma süntesaatoriga ette poole, nii, et me jäime Ethaniga vastastikku.

Ta noogutas mulle, vihjates, et on aeg mängima hakata. Ma ohkasin ja sättisin mikrofoni, mis pilli külge oli kinnitatud. Noogutasin Ethanile ja asetasin sõrmed klahvidele.

Ethan vaatas mulle igal võimalusel silma ja lavavalgustus, mis mulle liigagi hele tundus, teda ei seganud.
Ma suutsin kuni laulu lõpu osani end professionaalselt ainult antud hetkele pühendada ja mitte mõelda probleemidele, mis hetkel väljaspool maailmas eksisteerisid.

Ooh, ooh, ooh, the reason I hold on
Ooh, ooh, ooh, 'cause I need this hole gone
Funny you're the broken one but I'm the only one who needed saving
'Cause when you never see the light it's hard to know which one of us is caving.

Laulsime koos ja ma tundsin nii väga tahtmist sealt põgeneda, see salm oli just nagu süüdistus, tema poolt mulle ja ma ei suutnud seda kannatada, me lõpetasime laulu ja saime suure aplausi osaliseks. Tänasime publikut ja läksime lava taha. Ma põgenesin nii pea kui võimalik tualetti, et end maha rahustada ja õnnelik olla, et esinemine õnnestus.

Kui end pisut kogunud olin, läksin tagasi taharuumi, kus teised juba asju autosse tassisid, lavale oli kardin ette tõmmatud ja kõik tegutsesid seal taga. Teiselpoolt oli veel kuulda rahva jutupominat.

"Lara, kus sa kadusid, me saime hakkama!" kargas Mary ja kallistas mind. Ma naeratasin, me saimegi hakkama.

"Lara." püüdis Parker mu tähelepanu, jooksin teda kallistama. "Me saime tehtud." ütles Parker õnnelikult ja ma naeratasin.

Kallistasin veel Scotti ja hingasin sügavalt.

"Meie väike unistus täituski." ütles Ethan ja vaatas mind õnnelikult, samas vabandavalt.

"Me saime hakkama." pomisesin.

"Me saime hakkama." kordas ta ja kallistas mind. Panin oma käed korraks ümber ta keha ja eemaldusin nii kiiresti kui võimalik.

Harold aitas meil koos oma kahe töötajaga asjad autosse tassida ja poole üheksaks jõudsime nagu plaanitult tagasi rannaäärde. Me kõik olime väga elevil rahatopsi pärast, rahvale väga meeldis ja esmapilgul oli raha isegi väga palju, Mary peitis raha Scotti tuppa, juhuks kui keegi peokäigus näppama peaks tahtma.

"Laome joogid lauale, Lucas, aitad mind?" küsis Scott ja Lucas läks tema järel kööki, nad ladusid siidrid lauale, kangemad joogid köögikapile ja topsid panid nad teisele köögikapile.

"Kas seda läheb tõesti nii palju?" küsisin kui seda alkoholi kogust nägin.

"Usu mind, seda jääb väheks, aga ma olen kindel, et enamusel on oma alks kaasas." ütles Scott enesekindlalt.

Ma läksin elutuppa ja istusin diivanile, ma olin sellest instrumentide tassimisest omadega päris läbi. Peagi tõid teised suupisted elutoa lauale ja potsatasin ka maha.

"See oli raju, ma ei suuda järgmist korda ära oodata." ütles Scott.

"Ja, te panite hästi." lisas Lucas.

"Ma olen tegelikult nii läbi, ma vist lähen koju magama." sõnasin ja Lucas kargas mu kõrvale istuma.

"Me rääkisime sellest, ole kasvõi natuke." ütles Lucas mesimagusalt.

"Kellega ma siis tantsin?" küsis Parker.

"Mis pidu see ilma sinuta oleks." täiendas Mary eelnevat juttu.

Ethan ja Scott istusid teisel diivanil ja tegelesid midagi oma mobiilidega.

Ma tundsin end imelikult, mu tunded on nii imelikud, ma tunnen end halvasti ja mul on valus, et ta mind pettis, mind häirib tema reaktsioon sellele, ta käitub nagu midagi poleks olnud, vähemalt teiste ees teeb ta sellist nägu. Ma väldin temaga igati suhtlemist, kuid tema nägu otsiks võimalust, et mind puudutada.

"Ma ei tea, pealegi.." ütlesin ja vaatasin Ethanile otsa, ta ei pööranud pilku telefonilt.

Ethan on imelik ühel hetkel väidab ta, et armastab mind, teisel hetkel tõrjub mu suudlust ja väidab et on külmetunud ja just siis lendab Marie sisse ja surub Ethani huultele suudluse ja räägib millegist, mis neil pooleli jäi? How the fuck ma seda mõistma peaksin?

Ma jumaldan teda, ta iseloomu, ta välimust, ta naeratust, ta silmi, ta imelist Austraalia aktsenti. Aga ma ei mõista, miks ta nii teeb?

"Mis pealegi?" küsis Scott ja ka Ethan tõstis pilgu.

"Olgu ma jään, ma peaks vanematele helistama." ohkasin.

"Ma teen seda ise heameelega." päästis mind Lucas.

"Aitäh." ukselt kostus koputus ja Mary läks avama.

Rahvast tuli palju, juba mitme autojagu seisis ukse taga. Nende hulgas oli ka Anabel, me Lucasega läksime teda tervitama.

"Lara, Lucas, Tere." tervitas ta meid, " Ma tõin midagi kaasa ka." ütles ta ja ulatas Lucasele punase veini ja poiss läks seda kööki viima.

"Te panite vingelt." ütles Anabel nüüd mulle.

"Meile ka meeldis." naeratasin.

Enamus rahvast oli juba tuppa läinud, aga meie Anabeliga jutustasime uksel.

"See on mu vend Jack." tutvustas Anabel ja näitas musta tukaga poisi poole.

"Ja see on Georgia." näitas Anabel edasi.

"Hei, tore teid näha!" naeratasin "Tulge sisse nüüd." suunasin nad elutuppa, kui kostus veel üks koputus, ma jooksin avama ja uksel seisis Marie.

"Sa oled meil siis ukse avaja." naeris ta ja oli näha,et ta oli juba joonud.

"Rõõm sindki näha." naeratasin võltsilt.

"Okei, mida iganes, sa tibuke, võta see kuuspakk ja vii kuskile, keegi kindlasti juba ootab mind." teadvustas ta ja tuli tuppa.

Ma ohkasin ja viisin joogid kööki. Võtsin laualt ühe siidri ja topsi, koos mahlaga, mu närvid on nii läbi.
Avasin sahtlist leitud avajaga siidri. Siider kadus nagu võluväel ja mu peas hakkas kergelt surisema.

Võtsin laualt viina ja valasin seda oma mahla. Kulistasin selle alla ja tundsin koheselt, kuidas kange alkohol mu kõri kõrvetab, see tekkis soe tunne. Ma läksin teiste sekka tagasi ja nägin Mariel ja Ethanit ning veel mõnda paari tantsimas.

Justkui saatuse tahtel komistasin otsa Parkerile, kelle näost oli näha, et ka tema on juba mõned joogid teinud.

"Kuhu sa kadusid, tantsime?" Karjus Parker üle muusika.

"Jaa!" hüüdsin naeruselt ja ta tõmbas mu tantsupõrandale.

Me tantsisime ja meil oli lõbus, ma pole end peale siia tulekut nii lõbusalt tundnud. Mu käed libisesid rohkem Parkeri kaela taha ja meie kehad lähenesid, kõikusime vaikselt muusika saatel. Tundsin endal koguaeg kellegi pilku. Panin pea Parkeri õlale ja Parkeri käed, mis enne mu alaseljal asetsesid liikusid aeglaselt mu tagumikuni.

Sel hetkel kuulsin rahva hulgas vingumist, sest keegi oli nende tantsimist seganud ja peagi seisis meie vahel purupurjus Ethan ja virutas Parkerile tugeva hoobi vastu lõuga, nii et ta maha kukkus.

"Sa ei puuduta minu naist." ütles Ethan vihaselt ja kergelt tuikudes.

"Mis Kurat sul arus on?" vaatasin teda vihaselt ja lõin talle parema käega tugeva hoobi vastu vasakut põske.