Pilvede Embuses

42.Peatükk

"Ma oleks tahtnud, et sa kauemaks jääks." ütles Lucasele ja panin oma käed ümber ta kaela.

Me seisime lennujaamas, olime kõik siia teda ära saatma tulnud koguni kahe autoga . Anabel oli väga murdunud, et Lucas juba lahkuma peab. Ta isegi ei tahtnud väga minna. Aga ta pidi vanaisa juurde kuuks ajaks tööle minema.

"Sa tuled augustis ja me skaibime igal õhtul või helistame?" küsisin ja eemaldusin temast.

"Jah, kräsupea."  ütles ta ja sasis mu pead. Ma naeratasin ja toetasin oma pea vastu ta rinda.

"Anna andeks, et me sinuga eriti midagi teha ei jõudnud, lihtsalt raske aeg oli ja.." vabandasin.

"Ei huvita, meil oli väga vinge ja tänu sinule sain Anabeliga tuttavaks."  ütles ta. "Pealegi on meil pärast Londonis kogu maailma aeg, seega.."

"Jah, okei." naeratasin ja kõndisin eemale.

Anabel kallistas Lucast, mul oli nii hea bneid vaadata, Anabel nuttis, sest Lucas pidi lahkuma. Nagu ma aru sain olid nad nüüd suhtes, nad isegi ei teadnud kuidas see toimima peaks, aga nad vähemalt üritavad.

Kui poisid ja Mary olid ka Lucasega hüvasti jätnud, seisime veel tükk aega lennujaamas, kuni ta väravatest lennukisse kadus.

Ma toetasin pea vastu Ethani õlga. Parker vaatas meid ja naeratas sunnitult, ta pilk ütles midagi muud. Ma ei suutnud siiani sellega tegelikult leppida, et ta minusse armunud on. Mulle teeb haiget see, et ta saab haiget, nähes mind koos Ethaniga. See maailm on nii ebaõiglane.

Me sõitsime jäähalli , kuna meie kontserd oli olnud edukas ja iga üks meist sai mõnusa kopika, siis see tundus hea idee, me võtsime Anabeli ka kaasa, et tema mõtted Lucase lahkumiselt eemale saada.

Jäähall oli üpris tühi, rahvast polnud peaaegu üldse, ainult kaks last uisutasid jääl. Me võtsime endale uisud. Istusime Ethaniga pingile ja panime oma uisud jalga.

"Siin on jah." ütlesin ja soojendasin oma käsi.

"Ma annan sulle oma pusa." ütles Ethan ja hakkas oma pusa seljast võtma.

"Ei ole vaja." 

"On küll."  vaidles Ethan ja aitas mulle pusa selga.

"Kangekaelne." ütlesin ja surusin ta huultele kerge musi.

"Mul on sulle üks saladus."  sosistas Ethan mulle kõrva.

"Ma kuulan."  sosistasin vastu.

"Ma pole iialgi uisutanud, ma isegi ilmselt ei oska seda."  ütles Ethan ja ma turtastasin.

"Siis ma õpetan sind." sõnasin ja me läksime teiste järel jääle.

"Oled sa kunagi rulluisutanud?"  küsisin temalt.

"Olen." naeratas ta.

"See on sama tehnika, anna oma käed."  Ethan võttis mu käest ja lükkas mu õrnalt pikali.

"Mind ei tasu alati uskuda, ma võin vahel reetur ka olla.

Ütles ta ja uisutas uskumatul kiirusel minust eemale.

"Selle eest sa veel maksad."  sisistasin naeruselt.

Ma uisutasin talle järgi ja kaotasin hetkeks valvsuse, järgmisel hetkel olin ma juba kellegile otsa põrganud. Ma lebasin kellegi peal. Tegin aeglaselt silmad lahti ja mu pilk kohtus Parkeri omaga. Me lamasime seal veel mõni sekund, kuid see tundus justkui igavik. Ma tõusin kähku püsti ja tegin end puhtaks.

"Oled kombes?" Küsisin.

"Läksid hoogu?"  küsis Ethan, kes minu juurde oli ilmunud ja oma käed nüüd ümber mu õlgade pani.

"Parker, kõik okei?"  küsis Scott.

"Ja, ma olen kombes."  ta üritas end püsti ajada. "Lihtsalt mu selg natuke valutab."  ütles ta ja Scott aitas ta püsti.

"Ma lähen parem istun."  ütles ta ja läks jäält ära. Ma vaatasin talle järele, ma oleks pidanud tähelepanelikum olema.

Ethan võttis mu ümbert kinni.

"Kas uisutame?" küsis ta sosinal.

"Jah." neelatasin ja võtsin ta käest kinni. Me lausa tantsisime jääl. Minus pulbitses nii palju erinevaid tundeid, et ma ei suutnud neid isegi kontrollida, ma tahtsin naerda, nutta. Õnnest. Lõpuks ometi.

Ethan tõmbas mu enda vastu ja kallistas mind.

"Sa oled kõige kõigem." ütles ta.

"Ma sind ka." ta suudles mind, ta jahedad huuled tekitasid minus külmavärinaid.

"Hakkame minema!" hüüdis Mary meile ja me suundusime välja. Võtsime uisud jalast ja ulatasime need laenutajatädile.

"Kes millise auto peale?"  küsis Scott.

"Kui sobib, siis ma tuleks teiega, paneksite mu kesklinnas maha?" küsis Anabel Scottilt.

"Jah." ütlesin Scott.

"Ma lähen siis Parkeriga."  ütlesin ja nad noogutasid.

"Äkki ma tulen ka siis?" küsis Ethan.

"Ei ole vaja, me käime võibolla vanemate töö juurest läbi."  ütlesin ja vaatasin abi otsivalt Parkerit.

"Selline plaan oli." noogutas Parker.

"Okei, näeme!"  ütles Ethan ja naeratas mulle, ma noogutasin ja jälgisin kuidas nad lahkuvad.

Istusin autosse, Parkeri kõrvale ja ohkasin.

"Ma saan aru, et sa üritad rääkida, aga ma viin su lihtsalt koju."  Parker ütles ja käivitas auto.

"Me räägime, see peab ju selgeks saama." ütlesin.

Me alustasime sõitu, Parker vaatas vahel minu poole, justkui tahaks midagi öelda. Kui olime jõudnud ühele metsaäärsele teele jäi ta seisma.

"Räägime."  ütles ta otsusekindlalt.

"Miks see nii keeruline on."  Ma langetasin pea ja tundsin kuidas mu silmad märjaks kisuvad, kõik need emotsioonid olid kokku kuhjunud ja matsid mind üha enam ja enam enda alla.

"Ei, ära nuta, sina pole selles süüdi."  ütles Parker ja mängis näppudega roolil.

"Parker, ma armastan Ethanit."

"Ma tean."  ta vaatas aknast välja, vihm peksis tugevalt vastu esiklaasi.
"Ma arvasin, et me rääkisime sellest." pomises ta.

"Ja, aga ma ei saa nii, ma ei taha, et sa midagi loodaks." 

"Türa, mida mina parata saan? Ma ei saa midagi teha! Saad sa sellest aru või."  ütles ta vihaselt ja ma võpatasin.

Ma tegin turvavöö lahti ja tõmbasin ukse lahti. Ma ei lubanud tal endaga nii käituda. Ma tormasin jääkülma vihma kätte, mõne hetkega olid kõik mu riided ja juuksed läbi vettinud.

"Lara!" hüüdis Parker ja jooksis mulle järele.

"Ma viin su ära, ma ei tahtnud karjuda." ütles ta ja jooksis minuni.

"Jäta mind rahule!"  karjusin ja ta haaras mu käsivarrest.

"Suudle mind."  ütles Parker ja ma vaatasin teda vihaselt.  Järgmisel hetkel olid tema huuled tihedalt minu omade vastas.