Pilvede Embuses

54.Peatükk[EELVIIMANE]

"Sa palud mult liiga palju, ma ei saa aru, miks sa ei luba mul sinuga hüvasti jätta?!"  ütlesin närviliselt, kui me tagasi kodukohta jõudsime.

"Usu mind, nii on mõlemale parem."  ohkas Ethan.

"Mõlemale? Või sulle?"  pomisesin.

"Eiei, ma ei taha sinuga tülli minna.."  Ta võttis mu põskedest kinni ja asetas oma otsmiku vastu minu oma. Tundsin ta kuuma hingeõhku oma näol.

"Me ei lähegi, lihtsalt ma ei saa aru," 

"Sa ei peagi.."  ütles ta ja me kõndisime tuppa. Meie ligi tunnine sõit oli hea vaheldus, kuigi ma ei tea kas see tegi midagi lihtsamaks.

"Hei!" tervitasin teisi kui sisse astusime. Märkasin, et Maryt ja Scotti polnud näha, ainult Parker, Marie, Anabel ja Lucas olid toas.

"Kus Scott ja Mary on?" kortsutasin kulmu.

"Nad rääkisid midagi ja siis Mary läks koju, väites, et ta pea valutab, ma ei hakanud küsimagi.."  ütles Marie ja ma noogutasin.

"Aga Scott?"  küsis Ethan.

"Ta läks ka mõne aja eest, läks värsket õhku hingama.."  kehitas Parker õlgu.

"Äkki peaks vaatama, mis juhtus?"  pomisesin nii, et ainult Ethan kuuleks.

"Ma lähen.." ütles ta.

"Ma mõtlesin, et ma läheks äkki ise, ma tunnen end süüdi, mina ju saatsin nad sinna rääkima." 

"Kui sa tahad?" kehitas Ethan õlgu ja ma noogutasin.

Leidsin Scotti rannast. Ta vaatas merd ja istus märjal liival.

"Kõik kombes?"  Küsisin ja istusin ta kõrvale.

"Läksime tülli, rohkem kui üldse minna annab?" ohkas ta.

"Mis juhtus?" 

"Ma suudlesin teda, ma tean et loll tegu aga.."

"Ma saan aru."

"Jah?" küsis ta.

"No minu esimene armastus sõidab üldse homme ära ja ma ei tea millal ma teda näen ja kas üldse, eluga peab edasi liikuma." 

"Sa lähed Londonisse, sul seal vanad sõbrad, kindlasti on see suvi sul peagi meelest läinud."  naeratas ta ja tõusis püsti. Ta ulatas mulle käe ja aitas mind püsti.

"Scott, ma ei lähe enam kunagi Londonisse tagasi, ma jään Sydney'sse elama.."  Ohkasin.

"Misasja? Kas Ethan teab?" küsis ta "See on ju hea uudis." 

"Ta ei tea ja palun ära räägi talle."  ütlesin.

"Miks mitte?"

"Austa mu otsust."  ütlesin ja ta naeratas mulle.

"Olgu, lähme sisse?" küsis ta ja ma noogutasin.

Teised olid Ethani nõudmisel teleka ette kogunenud ja mingit märulit vaatama asunud. Me istusime Scottiga diivanile ja jäime ka telekat vaatama. Film kestis ligi kaks tundi ja kui see läbi sai, otsustasime kõik laiali minna. Kuigi ma ei tahtnud üldse ära minna, olin ma selleks sunnitud, ma ei saanud ju Lucast üksi jätta.

Me kõndisime koos Lucasega kodu poole. Anabel läks bussile ja Marie koju. Lucas võttis mu õlgade ümbert kinni. Me astusime tuppa, ema ja isa olid juba magama läinud. Ma ei imestagi, ema on ju rase. See ka veel.

Me läksime vaikselt minu magamistuppa ma viskasin oma jope põrandale ja tegin välivoodi lahti, vähemalt üritasin.

"Las ma ise,"  ohkas Lucas.

"Ma saan küll,"  pomisesin ja tõmbasin närviliselt voodi nööre, mis seda kinni hoidsid, lahti.

"Lara,"  Lucas võttis mu käest kinni.

"Mine istu,"  Ma ohkasin ja istusin oma voodile. Lucas tegi voodi lahti, võttis kapist linad ja tegi endale voodi üles.

"Räägi, mis lahti on?"

"Ta isegi ei tahtnud hüvasti jätta"  pomisesin ja panin pea vastu seinavaipa, mis mu seinal rippus.

"Lara.."  pomises ta teadmata kuidas sind lohutada.

"Lucas, ma jään teist mõlemast ilma." pomisesin ja Lucas võttis mu oma käte vahele.

"Ei, sa ei jää minust ilma.." ütles ta.

"Lucas, ma ei tule enam Londonisse tagasi, me kolime siia."  nuuksatasin ja surusin rohkem oma näo poisi valgesse t-särki.
Ta ei öelnud midagi, ta kõigest ohkas ja paitas mu pead.

"Ma, te olete mulle kõige olulisemad, mul pole ühtegi sellist sõpra nagu sina,"  ohkasin.

"Ma tean, mul pole ka kunagi kedagi peale sinu.."  ütles ta ja ma kallistasin teda tugevalt.

"Ära mine ära, jää siia,"  parandas palusin naiivselt, kuigi teadsin et see pole võimalik.

"Ma ei saa." 

"Ma tean, ma tean."  ohkasin ja tõmbasin varrukaga üle näo.

"Kui sa seda väga tahad, siis sa lihtsalt lähed homme ja jätad temaga hüvasti, sind ei tohiks huvitada, mida tema tahab,ma olen kindel, et ta vajab seda hüvastijättu rohkem kui sina.."

"Ma lähen, aitäh, Lucas.."  pomisesin.

"Kõik on hästi.."