Ärkasin hommikul oma telefoni helina peale.. Kobasin põrandalt telefoni ja kissitasin enda väsinud silmi. Ma ei olnud kogu öö und saanud. Ma ootasin, tõepoolest ootasin, et ta mu aknale koputaks või kasvõi helistaks. Aga ei, seda ei juhtunud.
Vastasin kõnele ja kuulsin Parkeri häält.
"Kus sa oled, meil on proov täna! ?" ütles Parker virisevalt.
"Ahhjaa, täna on ju proovipäev. " Lõin endale vastu pead.
"Kell on juba üks, me Scotti ja Maryga ootame juba peaaegu tund aega."
"Ja ma kohe. " kobasin maast juba oma riideid, mida selga tõmmata.
"Kümme minutit.. " ütles ta käskival toonil ja pani kõne kinni.
Mul oli täiesti ununenud, et täna on proov. Täna pidi siis olema meie teine proov, nüüdseks olid poisid lubanud mõned lood valmis teha või vähemalt üritada midagi luua. Lisaks lubasid poisid otsida laule mida coverdada, meil oli stay olemas ja Ethan tuli ideele et me võiks veel midagi coverdada ja ta lubas selle enda peale võtta ja pakkus välja, et võib isegi laulda.
Sättisin nagu alati ennast valmis, tõmbasin täna dressid selga. Ma olin lihtsalt liiga väsinud, et ennast korda teha ja mind absull ei koti hetkel Ethani arvamus.
Juuksed jätsin tavalisse hobusesabasse ja torkasin endale ketsid jalga. Ema ja isa olid ilmselt pühapaevasele shoppingule läinud, Londonis tegid nad seda iga pühapäev, mis tundus mulle natuke napakas, sest ma ise ei ole just shoppingute armastaja. Siit kerge fakt... Pooled riided mis mu riidekapist leida võib on ema ostetud, ja ta maitse on hea, seega pole põhjust virisemiseks.
Lonkisin väsinult Ethani ja Scotti poole. Ma isegi ei kavatsenud koputada, lendasin lihtsalt laivi, täna oli üks selline päev, mille ma veedaksin lihtsalt voodis vedeledes ja mõeldes.
"Tere hommikut! " ütlesin kolmele inimesele, kes elutoa diivanil mugavalt istusid. Parker tõusis ja tuli mind kerge kallistusega lehvitama.
Mary ja Scott tõusid ka, nende näod olid naerul, aga pilgus oli mure. Ma olin liiga väsinud, et sellele mõelda.
"Teeme selle proovi kiiresti ära, eks?" vingusin.
"Poisid otsisid laule, ja mina aitasin Scotti. "
"Mitu laulu meil on?"
"Ma kirjutasin ühe meie vana loo valmis, ma neile juba näitasin, all näitan sulle ka." noogutasin Parkelile.
Me suundusime vaikides alla, Ethani tuppa. Teda polnud, ta tuba oli tühi ja siin oli kuidagi külm tunne. Ta riided ei vedelenud enam ta voodil ja kõik oli nii korras.
Läksin suuremat tähelepanu pööramata "bändinurka". Scott suundus oma kitarri juurde ja hakkas seda sättima. Parker ja Mary tulid oma mappidega minu juurde.
Parker jagas meile kõigile sõnad ja noodid. Mary ulatas mulle ühe oma mappidest. Sel olid pruunid nahksed kaaned ja paremas alumises nurgas oli kaldus tähtedega kirjas - Ethan.
"See on Ethani mapp, ta valis paar laulu, ma annan need sinu kätte, vähemalt ma usun, et ta oleks seda teinud, lihtsalt vaata need üle. "
"Miks sa need minule annad? Las tegeleb ise oma asjadega. "
"Ta sõitis ära. " ütles Mary napisõnaliselt ja seisis juba mikrofoni taha.
Miks? Kuhu? Millal? Kui kauaks? Kuidas? Mul oli peas miljon küsimust, aga ma ei saanud neid küsida..
Ma avasin mapi ja võtsin sealt kaks laulu nootidega.
Selle vahelt pudenes üks paberilipik. Teised proovisid juba mingit pala mängida ja laulda. Ma kummardasin ja võtsin maast lipiku. Istusin süntesaatori juurde ja voltisin väikest rebitud äärtega paberit lahti.
"I never wanted to go.."
Paberil seisis selle sama viltuse käekirjaga tekst.
Ma ei mõistnud seda enne kui ma lugesin ühe laulu pealkirja mis seal mapi vahel oli.
"Mängime seda lugu.. " ütlesin ja jagasin kõigile sõnad.
Leppisime kokku et tutvume nende sõnadega ja siis mängime seda laulu.
Ma käisin silmadega kergelt üle sõnade ja minus tekkis veel enam küsimusi.
"See laul oleks kitarriga parem ja ma ei kasutaks trumme. " ütles Parker peale mõnda minutit.
"Kasutame kahte kitarri?" küsisin.
"Me ei saa, teda pole." ütles Parker virisevalt.
"Sa ju oskad ka seda kasutada. " muigas Scott.
"Nalja teed, ma ei oska muud peale tinistamise. "
"Aga mis oleks kui me kuulaks youtubeist originaali ja siis mõtleks edasi? " kehitas Mary õlgu.
"Jah, see on hea mõte. " noogutasin ja võtsin oma telefoni taskust välja.
" I never wanted to go
I don't want you anymore
I don't want you to feel the same as me "
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Teen Fiction16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
