Pilvede Embuses

4.Peatükk

Haarasin oma koti ja jätsin vanematega hüvasti, öeldes, et ma ilmselt enne pimedat tagasi ei jõua.
Väljas oli juba hämar ja tuuline, nagu Londoni sügisene ilm. Pidime kohtuma Maryga tema maja ees ja sealt koos edasi kõndima.

Mary juba ootas mind, tal oli kaasas seljakott. Ta peas oli jälle see punane müts ja jalas sinised teksad.

"Lõpuks. "

"Mh, ma tulin nii kiiresti kui sain." ütlesin naeruselt. "Kuhu me siis kõnnime? "

"Kes ütles, et me kõnnime?" küsis ta kavalalt.

"Ära naljata, mul pole siin jalgratastki. " pomisesin edasi liikudes.

"Aga kes jalgrattast rääkis? "

"Millega siis?"

"Küll sa siis näed, tule, ma tutvustan teid." Mary tõmbas maja ukse lahti.

"Me tulime! "

"Tere, Lara, mina olen Scott. " ütles heledama peaga poiss.

Köögi poolt tuli esikusse ka teine poiss, ta oli väga tuttava näoga.

"Sina? Brititüdruk, sealt lennujaamast. " ütles Ethan naeratades.

"Oh, hei!" naeratasin.

"Ma poleks uskunud, et sa mulle nii lähedale kolid."

"Ma ka mitte. "

"Te siis tunnete teineteist nagu ma aru saan. " Mary kortsutas kulmu.

"Me sattusime lennujaamas kogemata kokku.."

" Lihtsalt suur kokkusattumus.." lisas Poiss.

"Aga hakkame minema?" küsis Scott ja ootas meilt vastust.

"Lähme! " vastas talle Mary ja surus talle suudluse põsele, need kaks olid ilmselt paar, juba nende pilgud olid teineteist nähes väga armunud.

Poisid võtsid ka kotid kaasa ja me läksime hoovi.

"Te teete nalja, teil on auto!" ütlesin imestunult.

"Just, just, lilleke.. " naeris Ethan.

"Tüdrukud istuge kasti, võtke kotid. " Scott ulatas Maryle kotid ja aitas meid autokasti istuma.

Poisid istusid ise kabiini ja sõit võis alata!
Tõmbasime Maryga endale paksud tekid ümber.

"Vaata, see on Sydney kontserdimaja, või midagi sellist, ma pole siin eluski käinud, ma olen lapsest saati Austraalias elanud aga Sydney'sse kolisin alles paari aasta eest, kui ma viisteist sain. "

"Kas teil käibki see nii?" küsisin teemat muutes.

"Kuidas? "

"Te teete seda, mida hing ihaldab, lõbutsete, naudite iga päeva täiel rinnal?"

"Umbes nii.." pomises ta "Kuidas sinul siis on?"

"Ma pole selline, aga tahaksin olla.."

"Milline sina siis oled?" küsis ta naeratades.

"Ma olen see tüdruk, kes istub päevad ööd kodus ja vaatab läbi kõik vampiiripäevikute osad. "

"Naljakas, sest ma pole kunagi vaadanud.."

"Ma usun.."

"Näe, vaata, seal kortermajas elab mu vanaisa, ta kolis Sydney'sse koos meiega, aga tahtis endale eraldi elamist, linna keskel.. "

Ta tegi pausi

"Ja seal on mu lemmik pood, sa pead sinna minema! "

Naersin ja seda tegi temagi.

"Tead, ma pole ammu kellegagi nii rääkinud, juba pea aasta olen ainult nende poistega suhelnud, muidugi teistega ka, aga nemad on nagu mu perekond, nagu oma punt. Ma sellepärast vahel isegi igatsen oma õde. "

"Sul on õde? "

"Jah, kaksik, ta on minust täiesti erinev, kui ma nüüd otse ütlen siis ta on jube bitch aga temaga oli vahel hea nii asju meenutada ja rääkida. "

"Kus ta praegu on? "

"Ülikoolis, teeb karjääri.. Modellindus või midagi sellist, ta on seitseteist,aga juba ootab teda tulevik, ta läks modellinduse pärast isegi Ethanist lahku. "

"Nad olid siis koos?"

"Olid, aga Marie ei väärinud Ethanit, Ethan vajab kedagi lihtsat, kedagi meiesugust, mitte kedagi, kes teda alla suruks. Aga lõpetame selle jutu. "

"Kuhu me üldse sõidame? "

"Laagriplatsile, me võtsime telgid ja kõik kaasa."

"Me jääme ööseks? "

"Jah, miks mitte.."

"See on vahva, aga ma lubasin vanematele et ma lähen ööseks koju. "

"Me lähme tagasi varahommikul, ma arvan, et nad ei pane tähelegi. "

" Ma loodan ka.."

Edasi sõitsime vaikides, ma lugesin raamatut, Mary kuulas oma rohelisest mp3 mängijast muusikat ja poisid jutustasid ees.

Ma tõstsin raamatult pilgu ja vaatasin teed ja puid, mis justkui hoopis meist mööduksid, mitte meie neist. Mõelda vaid, et ma sõidan kolme inimesega, kes olid mulle mõne tunni eest võhivõõrad, telkima. Ma poleks seda osanud ettegi kujutada.
Ma olen saavutatud kellegi usalduse, Mary rääkis mulle endast ja enda minevikust, ma sain olla esimest korda elus kuulaja rollis ja mulle meeldis see, kuulata kellegi lugu on nagu lugeda häälraamatut, mille saad lihtsalt oma nutitelefonist mängima panna ja põnevusega kuulata.