16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
Me olime just Melbourne'ist tagasi jõudnud, Ethanil läks arsti juures kauem, kui me arvasime ja seega ei jäänud meil just kõige rohkem aega Melbourne'is tähistamiseks, me otsustasime, et lähme tagasi koju ja ostame sealt kandist mingi tordi ja tähistame kodus. Helistasime kõigile ja kutsusime nad kella kuueks poiste poole, ka Parkerile andsime teada, et kaheksa asemel, oleks parem kuus kokku saada, nimelt saabusime me varajasema lennuga.
Ethan polnud peale arsti juures käimist väga jutukas, ta väitis vaid seda, et proovide tulemused teatatakse talle telefoni teel, hiljemalt homseks, seega hoidis Ethan telefoni koguaeg enda lähedal.
"Küll nad helistavad." ütlesin talle, kui Scott ja Mary olid poodi läinud.
"Ma loodan ka, mida kiiremini seda parem." pomises ta ja keerutas telefoni oma käes.
Kui olime tordi ja asjadega koju jõudnud, lippasin kõigepealt oma koju, et riided vahetada ja Lucas endaga kaasa vedada. Astusin tuppa, toas oli täielik vaikus, võtsin jalatsid jalast ja läksin vaikselt oma toa poole, ma lükkasin praokil ukse pärani ja leidsin oma voodilt Anabeli ja Lucase suudlemast.
"Vabandust, ei tahtnud tuvikesi segada." vabandasin ja võtsin kapist teksad ja kampsuni.
"Ei ole midagi." tegi Anabel suu lahti ja ma naeratasin. "Ma peangi minema hakkama."
"Ära mine veel." Palus Lucas.
"Sa ei pea minema, tegelikult, sa võiksid meiega Ethani ja Scotti poole tulla, Maryl ja Scottil sai kaks aastat." selgitasin.
"Tõesti, juba?" kergitas ta kulmu.
"Jah." noogutasin.
"Ma tuleks hea meelega." ütles ta ja naeratas Lucasele.
"Ma siis lähen vahetan riided ära ja siis võime minna." ütlesin ja läksin riietega vannituppa.
Vahetasin riided ära ja kammisin oma sassis juuksed läbi.
"Ma olen valmis!" hüüdsin kui vannitoast välja astusin.
"Me ka!" kuulsin kuidas Lucas koridorist hüüdis ja jalatseid jalga pani. Tõmbasin ka oma tennised jalga ja me sammusime koos neljanda maja poole.
Koputasin paar korda uksele, kui Mary juba avama tuli.
"No miks te koputate, tulge edasi." ütles ta ja naeratas. Parker ja Marie olid juba kohal ja kõik istusid söögilauas.
Ethani kõrval oli koht hõivatud, seega sättisin end Mary ja Parkeri vahele.
"Ma tõstan teile ka kooki." naeratas Mary ja tõstis mulle, Anabelile ja Lucasele torti.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
"Aitäh." naeratasin.
"Tähelepanu!" tõstis Scott oma mahlaklaasi. "Ma tõstan toosti!" selgitas ta ja ka meie ajasime end kombekohaselt laua tagant püsti.
"Ma soovin, et neid aastaid tuleks veel ja veel, ma soovin kõigile sellist õnne ja armastust, nagu meil!" tõstis Scott klaasi ja naeratas Maryle.
Me lõime klaasid kokku, kui Ethani mobiil helisema hakkas,ta vaatas mind hetkeks kohkunult ja siis tõusis vabandades laua tagant, ma tegin peagi sama ja järgnesin talle.
"Tõesti?" küsis ta telefoni. "Olgu, aitäh, head aega!" pomises ta telefoni ja keeras end ümber.
"Kas arst?" küsisin temalt ja ta noogutas. "Räägi.." ütlesin püüdes tema pilgust, mis nii tühi paistis, mingitki vihjet leida.
"Tulemused näitavad, et ravi mõjub, ma olen puhas, ainult mõned vähi alged, kuid see on vaid aja küsimus." naeratas ta ja ma jooksin teda kallistama.
"Ma olen nii kuradi õnnelik, kõik on nüüd hästi, sa oled terve.." naersin ja langetasin pea vastu ta rinda.
"Ma olen üllatunud." ütles ta ja hingas kergendatult. "Tänu sinule ma üldse võitlesin." ütles ta ja naeratas.
"Kõik on nüüd korras." kordasin ennast ja naeratasin talle.
Me kõndisime koos kööki, kõik vastasid meid uudishimulikult.
"Ma olen terve." ütles Ethan ja kõigi silmad läksid suureks. Nad tulid kõik teda ükshaaval kallistama ja ma naeratasin, mul oleks nagu kivi südamelt langenud. Ma olin nii õnnelik.
"Palju õnne!" ütles Parker ja kallistas teda seljale patsutades.
"Aitäh, vennas." ütles Ethan ja esimest korda kogu selle aja jooksul nägin ma tema silmis rõõmu, ta oli õnnelik, tõeliselt õnnelik ja see pani mindki naeratama.
Ta märkas, et ma teda jälgisin ja meil tekkis hetkeline silmside,ma naeratasin talle ja ta saatis mulle kõige armsama ja kõige soojema naeratuse, mille ma iial saanud olen. Ma tundsin nüüd seda tunnet veel selgemalt, tundsin, kuidas ma aina langen ja langen, armastusse tema vastu. Mida enam ma teda niimoodi vaatasin, seda enam ma mõistsin, kui õnnelik ma tegelikult olen, et ma Austraaliasse olin tulnud. Ma olin õnnelik, et ma olin teda kohanud, ta naeratus, mis oli nii siiras võlus mimd tol hetkel nii väga, et ma ei suutnud vastu panna. Kui seda nimetatakse Armastuseks, siis just see see ilmselt oligi, truu siiras lapselik Armastus, suure algustähega.
