16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
Teisipäev oli lõpuks käes, ma ei olnud siiani Ethanist midagi kuulnud, olen talle lootusetult üritanud helistada ja sõnumeid saatnud, kuid ei midagi. Me oleme iga päev proovi teinud, enamus ajast käisingi proovi ja kodu vahelt.
Mary oli suutnud meile reedeks kohalikus kõrtsus esinemise sebida, seda küll tasuta, aga see ju alguseasi, äkki jääme seal kellelegi silma. Enamus ajast olin siiski kodus ja Skaipisin Lucasega, Parkeril õnnestus mind eile õhtul isegi mineks tunniks linnapeale saada, kuid see piirdus sellega, et me sõime burgerit ja jalutasime pargis, mul lihtsalt polnud tahtmist ega viitsimist midagi teha, ma valetaks, kui ma ütleks, et ma pole Ethani lahkumise pärast selline. See oleks sulaselge vale.
Ma ei saa täpselt ikka veel aru, mida ta nende lauludega mulle ütelda üritas või miks ta läks, mind piinas vaid see mõte, see pilk, mis tal viimastel päevadel silmis oli, kauge, kurvameelne, haige. Tundus nagu ta piinleks. Ta nägi eelmisel korral Melbourne'is sarnane välja, kuid siiski paremas olukorras, ma ei oska midagi aimata. Mida ma üldse oskaks aimata, esimene idee oli mul kohe, et tal on seal keegi teine. Äkki on seal Marie, ma ei tea täpselt kus ülikoolis ta täpselt õpib, isegi kui keegi seda kunagi ütles olen ma selle tähtsusetu info kergelt "Delete" nupule vajutades oma mälust kustutanud.
Hetkel tunduski kogu see teema tähtsusetu, sest ma istusin lennujaamas ja ootasin Lucast, ma pole teda pea kaks nädalat näinud ja see on kohutavalt pikk aeg, me pole ammu nii kaua lahus olnud. Ootasin teda värava ees, kust pidid peagi Londonist tulnud reisijad väljuma.
"Lucas. Lucas. Lucas." pomisesin endamisi ja mu näole tungis naeratus. Saabumiseni oli veel aega, mu vanemad tõid mu siia ja andsid mulle raha,et me hiljem Lucasega bussiga koju saaks sõita.
Kuulsin kuidas väravad lahti lähevad, tõstsin pilgu, kuid minu kahjuks oli see kõrvalvärav. Jäin sealt väljuvaid inimesi vaatama, kui mulle tuttav pilk otse silma vaatas. Ma kargasin kohe pingilt püsti. Minus oli nii õnne tunnet kui ka põlgust. Ma vaatasin lihtsalt teda ja tema mind. Ta seisatas ja me lihtsalt passisime üksteist. Tuimalt, ei ühtegi naeratust, ei ühtegi rõõmuhõiget.
Ma ohkasin sügavalt, lükkasin oma telefoni teksade tagataskusse ja sammusin sinna poole,viha minus aina tõusmas. Ja tõusmas. Mida lähemale ma jõudsin seda vihasemaks ma muutusin, kerged vihapisarad tungisid mu silmi kui ma Tema ette seisma jäin.
"Lara." ütles ta ja teadsin, et ta huulilt peagi väljuvad sõnad saavad olla vaid mõttetud vabandused. Ma võtsin kogu jõu kokku ja tõstsin vihaselt oma käe, peagi lendas see käsi peaaegu iseenesest Ethani põse poole.
Ta pea tegi poolpöörde. Ta keeras aeglaselt oma pea tagasi ja pisarad, mida ma seni suutsin tagasi hoida valgusid nüüd põskedele, vaatasin teda altkulmu, oodates, et ta mulle midagi ütleks, et ta karjuks, et ta vihastaks. Kuid ta vaid sättis oma spordikotti, mis oli ta paremal õlal.
"löö veel, ma olen selle ära teeninud. " ütles ta käskivalt ja vaatas mulle otse silma.
Ma ei lasnud seda endale kaks korda öelda, ma lõingi teda uuesti ja ma teeks seda veel ja veel ja veel.
"Sa oled nii.." ohkasin "Sa oled nii jobu. " ütlesin juba rahunenumana.
"Sa oled nii jobu. " sosistasin ja toetasin end ta õlale.
Ta lasi kotil maha kukkuda ja võttis mu ümbert kinni, ma tundsin,et olen jälle kodus.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
