"Tere.." ütles lõpuks ka Mary altkulmu, ilmselgelt ta seda tüüpi ei sallinud, ma kavatsen varsti selle põhjuse välja uurida. Mari toppis närviliselt oma juuksesalku, mis talle pidevalt silmade ette vajus, kõrva taha.
"Tervist. " sõnasin ma vaikselt ja toetasin end vastu diivanit.
"Kes see linnuke on?" küsis Parker rohkem nagu minu kui teiste käest.
Sirutasin oma käe arglikult tema poole ja teise käe panin endale tagataskusse.
"Lara." ta surus mu kätt, mis ta pihus oli.
"Parker, väga meeldiv." Mees naeratas ühe suupoolega ja mõõtis mind oma pilguga, see häiris mind ja ma hoidsin end tagasi, et mu põsed punaseks ei värvuks, kuid see ilmselt ei õnnestunud.
"Igatahes, ma võtsin kaasa mõned meie vanad lood ja noodid mis mul kodus vedelesid. " ütles ta ja viskas lauale kortsus ja mingil määral kahjustatud paberid.
"Kas ma võiks?" küsisin ja ulatasin käe, et Parker mulle paberid ulataks.
Ta võttis lauale visatud paberid ja andis mulle, ma läksin süntesaatori taha ja vaatasin neid. Minu üllatuseks olid need vapustavalt head. Need noodid ja sõnad, ma kujutasin seda mängu juba oma peas ette, mu peas oli see kõik nii perfektne. Teised ajasid omavahel juttu ja Mary kükitas omaette diivanil.
Ma vaatasin sõnu ja lappasin neid pabereid läbi, käisin viimsest kui ühest oma silmadega üle.
Leidsin ühe paberi, millel olid sõnad poolikud,paberi nurgas seisis "Ethan"
Laulu pealkiri oli "Full of lies" Ma murdsin eneselegi teadmata selle paberi väikseks ja panin selle oma märkamatult tagataskusse.
"Need on väga head, eriti see siin, sellest võib midagi käega puudutavat tulla, ma tean, et sellel laulul on tulevik.." Ma hoidsin käes paberilt, millel oli vigase käekirjaga kirjutatud sõnad, kuid mille ma suutsin siiski välja lugeda, laulul puudus pealkiri, kuid selle sõnad olid mulle kohe kuidagi südamelähedased, need sõnad olid justkui pärit mujalt, varasemast ajast, see polnud nagu tanapäev, kus igapäevased mured muudavad meie tuju isegi päeva lõpuni kohutavaks. Selle loo sõnum, see oli täpselt see mida ma endas kannan, inimesele tuleb alati näidata oma armastust ja seda, et teda vajatakse, enne kui on liiga hilja.
"See on tegelikult mu ema kirjutatud, ta lihtsalt andis selle meile, lootes, et me toetume oma lugude loomisel sellele, me oleme ainult korra seda mänginud.. " Ütles Scott.
"Aga mis oleks kui me prooviksime? "
"Mulle sobib. " vastas Parker ja ronis trummide taha.
"Tere mu kaunitarid.. " ütles ta oma trummidele ja käis käega üle trummide.
"Proovime. " ütles Mary ja seisis mikrofoni ette.
"Ooo Markast on laululind saanud. " naeris Parker.
"Ole vait!" vihane Mary vaatas Parkerit lausa tapva pilguga,siin on midagi väga valesti.
"Rahu, kallis, ta tegi ainult nalja." naeris Scott ja surus armsalt Mary otsaette suudluse.
Mary hingas rahulikult õhupahmaka mida ta oma kopsudes vangis hoidnud oli välja köhatas. Ethan ja Scott seadsid end kitarridega istuma.
"Jaga sõnad ja noodid. " ütles Mary ja ma ulatasin kõigile paberid.
Esimesel korral läks meil juba alguses kõik metsa, teisel korral läks juba palju paremini.
"When you said your last goodbye
I died a little bit inside
I lay in tears in bed all night
Alone without you by my side" laulis Mary, Ethan tõusis püsti ja vaatas Scottile otsa.
"Ma ei saa, praegu on liiga vara, ma ei saa hakkama.." Ta silmadest peegeldus kurbus, valu, kõike enamat, mida ma poleks kunagi osanud temast leida, ta tundus täpselt selline nagu Mary rääkis. Ta süda on pidevas valus.
Ma jätsin asja sinna paika ja läksin Ethanile jooksuga üles järele, jätsin teised sinna tuimalt mulle järgi vaatama.
Ethan seisis köögis, ta toetas oma käsi vastu kraanikaussi. Ta pea oli alla langetatud.
"Ma ei mõelnud.. " pomisesin vabandavalt, lootes, et see teeb midagi paremaks, ma teadsin, et see ei muuda midagi, aga ma tundsin end süüdi, kuidas ma võisin nii südametu olla.
Ta ei vastanud, mida ma õige ootasin,et ta ütleks et see on täiesti okei, et ma nende eludesse tungisin ja minevikku meelde tuletama hakkasin.
"Ma arvan, et mul on praegu parem ära minna, ma olen niigi teile tüliks olnud, anna andeks, ma tõesti ei tahtnud. " Läksin võimalikult kiirelt sealt majast välja, ma pole kunagi varem ennast nii süüdi tundnud, ma olen halb inimene, kuidas ma ei osanud selle peale tulla, et see on veel vähemalt ühele poistest valus teema.
Kõik on nii valesti, ma ei saa aru mida ma teinud olen, ma olen Lucase täisesti tahaplaanile jätnud ja keskendunud neile, keda ma tunnen vaevu nädala. Ma võtsin oma tennised jalast ja istusin liivale ja jäin merd vaatama.
Nüüd ma märkan kuidas ma teda igatsen, ta naeratust, mida ma pea igapäev nägin, pidasin seda tavaliseks, aga nüüd, nüüd ma tunnen et hindan teda, Lucast, me pole siiani rääkinud, ta kindlasti mu peale siiani solvunud, põhjusega.
Valisin oma telefonist Lucase numbri. Ma hoidsin hinge kinni, lootes,et ta vastab ja kartes, et ta viskab toru hargile.
"Jaa?" kuulsin Lucase häält.
"Lucas, anna mulle andeks, ma igatsen sind tegelikult kohutavalt. "
"Nüüd sa siis märkad? "
"Ära palun ole mu peale vihane. "
"Ma ei ole."
"Aitäh.. "
"Kuidas sul seal läheb? "
"Hästi. Ma igatsen meie filmiõhtuid. "
"Larissa, ma pean lõpetama, Chole helistab."
"Sa tead, kuidas ma seda nime vihkan,aga olgu, tsau. " Ma lõpetasin kõne ja heidsin taas pilgu merele, vähemalt midagi suutsin ma parandada.
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Jugendliteratur16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
