Pilvede Embuses

8.Peatükk

Me olime toiduga kolinud Ethani tuppa, sest seal olevat parem telekas. Otsustasime ühiselt filmiõhtu teha. Sättisime end kõik diivanile istuma. Ma istusin Scotti ja Mary vahele. Esimeseks filmiks sai "Kui mina jään. " See oli Mary valik, leppisime kokku, et kõik saavad ühe filmi valida. Mary tahtis midagi romantilist aga samas dramaatilist ja nii ta selle kasuks otsustaski. Olime jõudnud just filmi poole peale, Adam jooksis Mia juurde, haiglasse, aga kahjuks tal ei lastud teda näha. Ma vihkan seda, alati kõigis filmides, alati on see nii, kui sa pole ametlikult pereliige, siis sa ei saa oma kallimat näha ja see on nii kuradi ebaõiglane, kuigi ma tean et filmi lõpu poole saab Adam teda juba külastada, aga siiski. Film põhines sellel, kuidas Mia,koos oma perega autoõnnetusse satub. Tuttav,kas pole. Mia pere sureb, ainult tema jääb lõpuks elama ja seda ka tänu ta lähedastele, kes temaga rääkisid kui tüdruk teadvuseta oli.

Ma tundsin kuidas mu telefon taskus väriseb. Vaatasin telefoni ekraani.
"Lucas" vilkus ekraanil, Kurat,ma lubasin talle ju helistada, Lara sa oled nii hajameelne.
Tõusin diivanilt ja kõndisin Ethani voodi poole, ma istusin maha ja tõmbasin sõrmega üle ekraani.

"Jaa?"

"Mis Kurat toimub, Lara, kas sa ignoreerid nüüd mind või, sa lubasid helistada kui kohale jõuad! " kuulsin vihast Lucast teiseltpoolt toru.

"Lucas, rahune maha, ma lihtsalt pole jõudnud. "

"Sa ei leia enam minu jaoks ka hetke, ühe viieminutilise kõne jaoks?"

"Anna andeks, sa teed tühjast tüli. " pomisesin.

"Ma muretsesin, sa oled ikkagi ainus kes mul on,Ma ei taha sinust ka ilma jääda. "

"Lucas, sa tead, et sa ei jää minust ilma, sa oled mulle väga oluline. Lõpeta selline jutt."

"Kuidas sul läheb? " Teadsin et ta viib juttu mujale, aga otsustasin sellega kaasa minna.

"Hästi,ma olen sõprade juures hetkel."
"Ma siis ei sega sind, ole tubli!" ta viskas toru hargile, kas ta tõesti on praegu kade või ta igatseb mind liialt, ta ei saa lihtsalt toru hargile visata, pealegi pole see tema moodi. Ta käitub nagu seitsme aastane poisike, oma seitsmeteistkümne eluaastaga ei väljenda ta end sugugi nii, et sa ta vanusele vastaks. Vahel ma mõtlen et kumb siis meist vanem on. Temaga on võimas tülitseda, see rikub alati mu tuju ära,meie kaks, me ei tohiks üldse tülitsedagi. Me oleme meie, Lara ja Lucas. Ma üritasin talle tagasi helistada, kuid ta pani kõne kinni, ma isegi ei üritanud enam. Lasen tal natuke rahuneda.

Läksin tagasi teiste juurde, Mary oli Scotti külje alla pugenud, seega sättisin end Ethani kõrvale.

"Kõik korras?" Ethan vaatas mind mureliku pilguga.

"Jah." sõnasin ja süvenesin filmi.

Filmi lõpus poetasin isegi mõne pisaraid, kuid suutsin seda teiste eest varjata. Järgmiseks vaatasime minu valitud filmi, milleks oli "Kiired ja vihased " Paul on alati olnud mu lemmiknäitleja ja peale sellist kurba lugu tuli tahtmine midagi huvitavat vaadata. Peale minu filmi vaatasime veel kahte poiste poolt valitud filmi, mille pealkirja ma ei mäleta. Viimase filmi ajal läksime me Maryga üles, mahlad olid otsa saanud ja mul oli kohutav janu.
Istusime koos kööki maha ja jõime multinektarit. Taipasin järsku, et Mary jälgib mind oma tumedate silmadega.

"Mis on, kas mul on soeng sassis." küsisin ja katsusin oma lokke, mis peale pesu tekkinud olid.

"Ei, ma lihtsalt mõtlen, mis on sinus nii erilist, et Ethan lasi sul ta klaverit mängida.."

"Ma ei saa nüüd aru,kas selles on midagi imelikku? " mind valdas segadus, kas ma olen tõesti ainuke kes aru ei saa,mis toimub.

"Ta mängis alati Mariega ja enne seda oma vanematega. peale vanemate surma ta lõpetas mängimise, aga kui Marie ta ellu tuli, ma mõtlen, et kui me siia kanti kolisime,mõne aasta eest, Scott nägi teda jälle mängimas, ta lõpetas aasta eest uuesti, kui neil Mariega probleemid tekkisid, täna, kui me klaverimängu kuulsime, saime aru, et midagi temas on muutunud, paremuse poole, ma üllatusin, kui kuulsin, et sina mängisid, meil ei luba ta seda klaverit puutudagi. "

"Ma ei teadnud,ma poleks pidanud.. " Tundsin, et pean midagi vabandavat ütlema.

"See on just hea. Ma arvan, et ta on taas armumas." ta naeratas ja võttis lonksu mahlast.

"Sa teed nalja, see pole võimalik, me teame teineteist vaevu kaks päeva. "

"See sära ta silmis, ta saab jälle elurõõmu tagasi." ütles Mary ja sättis oma punast mütsi.

Ma kõigest ohkasin.

"Saad aru, ma olen näinud, kuidas see 18-aastane noormees ennast lihtsalt hävitab, ta väärib õnne, seniks kui ta seda nautida saab.." Ma ei mõistnud selle lause teist poolt,kuid jätsin selle sinna paika.

"Mis mõttes? "

"Ta on tore poiss, aga tal on vähe õnne olnud. "

"Ma ei ole see inimene, ma tean teda nii vähe, ma ei saa temas midagi muuta."

"Sa saad, sa mängisid ta klaverit. "

"Jätame selle jutu.. Lähme alla?" küsisin, ma ei suutnud uskuda, mida ma kuulsin, ma ei teagi, mis osa sellest. Ma tahan olla talle kõigest sõber, ei midagi enamat. Ma ei tea mida Mary üritab, kuid see tal ei õnnestu, ma ei asenda eales Mariet. Me läksime Maryga tagasi poiste seltsi ja me mõlemad käitusime nagu seda jutuajamist pole olnud.