Pilvede Embuses

36.Peatükk

Ma lebasin kodus, oma pehmes voodis ja kuulasin Lucase vaikset nohisemist. Me Ethaniga leppisime kokku, et lihtsalt vaatame, mis sellest saab, ma lahkun juba kahe kuu pärast ja me ei tea, mis meie suhtest edasi saab. Mina elan Londonis, tema aga siin, Austraalias, mis on põhimõtteliselt teisel pool maakera.
Ma surkisin oma nimetissõrmega toa seinalt värvi maha ja mõtisklesin endamisi.
Kui ma siia tulin olin ma ju totaalselt teine inimene. Ma ei osanud inimestega suhelda, minu jaoks oli lõbu raamatute lugemine ja Lucasega filmide vaatamine, ma tulin siia ja olin täielikus teadmatuses, ma poleks osanud arvata, et keegi võib mind armastada, et ma oskan armastada.

Need algklasside armusuhted, mis piirdusid põsemusidega ja kallidega olid väga hägused.
Kui ma käisin seitsmendas klassis, käisin ma Lucasega. Ma tean, see kõlab naljakalt, et meie kaks, aga meie mõlema jaoks oli see lihtsalt käest kinni hoidmine ja kiindumus teineteise vastu. See muutis meid lähedasemaks ja peagi olimegi ainult meie kaks ja meie õhtud minu või Lucase pool ja nii juba mitu aastat.

Magama jäämine ei õnnestunud sugugi. Mu peas tiirles liiga palju mõtteid, eriti häiris mind see, et Lucas peab juba nädala pärast ära sõitma. Mul oli temaga koos palju lihtsam, aga selle tõttu oleme me Maryga kuidagi kaugeks jäänud.

Ma võtsin maast oma telefoni ja vaatasin kella, mis näitas täpselt keskööd. Ma valisin telefonist Mary numbri, ma isegi ei tea miks, tuli tahtmine temaga rääkida või midagi teha.

"Lara, kell on kaksteist läbi." sosistas ta ja ma turtastasin endamisi.

"Aga mul on jube igav ja me pole ammu omavahel rääkinud, ega koos midagi teinud." ütlesin.

"Ja sa tuled selle peale keskööl." sosistas ta.

"No umbes nii jah."

"Okei, tule välja, mul on üks mõte." ütles ta vaikselt ja krabistas midagi.

"Tõsiselt?" küsisin üllatanud.

"Ise tahtsid ju." ütles ta naeruselt.

"Ja okei, ma tulen su maja ette." ütlesin talle ja ta pani kõne kinni.
Ma võtsin kapist endale teksad ja kampsuni, võtsin voodinurgalt jope ja keerasin oma toa ukse vaikselt lukku.
Seejärel avasin väikse kriuksatusega akna ja hüppasin sellest välja, akna lükkasin irvakile ja ma lootsin, et Lucas minu pärast ei külmeta.

Ma pidin Mary maja ees natuke ootama, kui ta uksest välja tuli ja selle vaikselt kinni lükkas, nagu varas.
Tal oli seljas mingi sinine seljakott ja ta sammus minu poole.

"Meil on autot vaja, peame poiste juurest läbi käima ja auto varastama" ütles Mary ja ma vaatasin teda selgitust oodates.

"Kuhu me lähme?" küsisin ja ta vaatas mind ära küsi pilguga.

"Ära uuri." ütles ta ja me kõndisime koos poiste maja poole.

"Sa tõsiselt kavatsed selle auto varastada või?" turtastasin ja Mary otsis oma kotist väikse võtme ja lükkas selle neljanda maja lukuauku. Käis krõksatus ja uks avanes.
Tuba oli pime ja me hiilisime tõesti sisse nagu vargad.

"Tasa, ma toon võtmed." ütles Mary ja ma hiilisin Ethani toa ukseni, tõmbasin selle irvakile, kuulda oli ainult norskamist.

"Mary, ma käin kähku all." ütlesin.

"Oh sind, aga kiiresti." hoiatas ta mind ja ma hiilisin alla.

Ethan magas nii armsasti. Ma läksin ta voodi kõrvale ja surusin ta otsaette musi. Kui hakkasin ta valgest kapist mööduma, tulin ideele. Ma tegin kapi vaikselt lahti ja võtsin sealt kaks patja ja suure teki. Ma hiilisin vaikselt üles ja panin ukse kinni.

"Ma jätsin Scottile kirja." ütles Mary ja vaatas mind padjahunniku ja tekiga.

"Sa loed mu mõtteid." lisas ta ja naeratas. Me läksime vaikselt majast välja ja Mary keeras ukse tagasi lukku, nüüd me juba tormasime auto poole, me viskasime asjad taha, kasti ja jooksime ise kabiini. Mary käivitas auto ja püüdis nii oskuslikult kui suutis välja tagurdada, sellega läks küll aega, aga peagi olime teel.

Me sõitsime üle poole tunni, kui Mary sõitis mööda mingit mägiteed mäkke. Ma tõesti kardsin temaga sõita ja lootsin südamest, et kuskil politseid pole. Sellega läks õnneks ja peagi olime end ühe künka otsa ära parkinud. Autost väljudes avanes mulle vaade suuremale osale linnast, mõned linnatuled põlesid, kuid elamute tuled olid enamjaolt kustunud, kuid sellegi poolest oli kõik imeline, näha oli isegi Sydney kuulsat kontserdihoonet.

"Onju võimas." ütles Mary veel auto juures küünitades ja käsipidurit peale tõmmates.

"Jaa, see on imeline." ohkasin ja võtsin taskust oma telefoni, et sellest vaatepildist mõned klõpsud teha.

Mary hüppas selle ajaga autokasti ja seadis maha oma kotist võetud fliisitekid ja minu "varastatud" , pigem laenatud padjad ja sättis need paika.

"Davai, hüppa sisse." kutsus ta mind ja ma istusin tema juurde ja tõmbasin teki peale.

Mary võttis oma kotist kaks siidrit ja avas need hammastega.

"See on teil mingi komme siin?" küsisin naeruselt, kui mulle meenus, et ka Ethan tegi seda, esimesel päeval, kui me kohtusime.

"Mis mõttes?"

"Kui me esimest korda telkimas käisime, tegi Ethan sama." selgitasin ja Mary turtastas.

"Ta õppis parimalt." esitles ta ennast.

"Täitsa usun." noogutasin ja võtsin Marylt pudeli vastu.

"Ma kujutan ette, et Scott lööb mu maha." mõtles Mary ja see ajas mind naerma.

"Elagu naised!" tõstsin toosti ja me hakkasime naerma.