Pilvede Embuses

40.Peatükk

"Ma peaks koju minema hakkama, mul tuleb kell pool kaheksa buss."  ütles Anabel ja ajas end diivanilt püsti, kus nad hetk tagasi Lucasega mugavalt filmi olid vaadanud.

"Ma saadan su peatusesse."  ütles Lucas ja Anabel tänas teda.

"Vahvat õhtut!"  hüüdis Anabel ukselt ja me soovisime talle head ööd.

"Lara, ma helistan sulle, kui ma tagasi tulen, et kui sa veel siin oled siis ma vast joinin."  ütles ta mulle ukselt.

"Jaa, olgu!"  hüüdis ja kohendasin end Ethani ja Parkeri vahel.

"Ma hakkan ka liikuma."  tõusis Parker ja teised noogutasid.

"Parker, oota ma tulen ka välja." ütlesin talle.

"Head ööd, kallis, ma hakkan minema."  ütlesin Ethanile ja kinkisin talle õrna suudluse.

"Head ööd. Tahad ma saadan?"  küsis ta ja ma raputasin pead.

"Ei, sina puhka, pikk reis selja taga."  naeratasin ja läksin esikusse. Ma võtsin oma jope ja tõmbasin selle endale peale, seejärel läksin Parkeri järel välja, kõigile head aega soovides. Mind küll häiris, et Marie sinna jäi, aga ma olin rampväsinud ja ma usaldan teda.

"Ma tahaks sinuga rääkida, kuidas oleks, kui ma sind saadaks?"  küsis Parker võluvalt ja ma turtastasin.

"Miks mitte."  kehitasin õlgu ja me sammusime rahulikult mööda märga liiva minu kodu poole.

"Lara.."  seisatas ta, kui olime Mary maja ette jõudnud.

"Jah?"

"Ma ei tea, kuidas seda öelda, see tundub praegusel hetkel nii kohatu."  ohkas ta ja ma vaatasin teda ootavalt.

"Ma kuulan.."  pomisesin.

"Ma olen sinusse armunud..." ütles ta ühe hingetõmbega ja ma vaatasin teda kohkunult, ma ei osanud midagi öelda, ega arvata.
"Ma tean, et sa armastad Ethanit ja eriti veel nüüd, kui ta terve on, aga ma ei saanud seda kõike enam endas hoida, ma lihtsalt tahtsin, et sa teaks."   selgitas ta ja ma ohkasin.

Ma poleks iial arvanud, et keegi võib minusugusesse neiusse armuda, veel enam, et kaks noormeest. Ma ei osanud talle midagi vastata.

"Palun ütle midagi, ära vaiki." Palus ta.

"Ma ei osanud seda arvata, Parker."  seletasin.

"Ma isegi ei märganud, millal ja kuidas see juhtus, lilleke."  ütles ta ja mulle meenus esimene kord, kui ta mulle nii ütles, Lilleke, see oli esimene kord kui ma teda nägin.
"Ära vihka mind."  ütles ta ja kõndis edasi mu maja poole.

"Ma ei saaks sind kunagi vihata, sa oled mu sõber."  ütlesin ja kõndisin talle järele.

"Sõber, see sõna tundub korraga nii tähtsusetu, kas pole?" turtastas ta.

"Parker, vaata ennast, sa oled kuum noormees, iga naine tahaks sind endale." ütlesin.

"Mitte päris iga." ütles ta.

"Sa oled mulle väga oluline ja ma armastan sind, aga mitte nii, sa oled mulle nagu sõber."

"Ma saan sellest aru."  ütles ta ja noogutas.

"Ma ei taha sind kurvastada."  naeratasin talle, kui olime minu maja ette jõudnud.

"Kas ma tohin sind kallistada?"  küsis ta mahedalt, nii, et tema hääl hajus lainete mürasse.

Ma hüppasin ilma vastamata talle kaela ja kallistasin teda tugevalt, ta käed olid tihedalt ümber mu piha.

"Anna mulle andeks."  ütlesin ja kallistasin teda tugevamalt.

"Pole millegi eest andeks anda." ütles ta ja eemaldus minust.

"Aga, meie koos hängimised on ikka jõus?" küsis ta ja hammustas huulde.

"Igakell."  sosistasin ja naeratasin talle. "Head ööd."   pomisesin ja läksin uksele.

"Head ööd, lilleke."  ütles ta, keeras end ringi ja hakkas oma auto poole sammuma.

Ohkasin sügavalt ja astusin tuppa, kus vanemad juba ukse juures seisid.

"Me nägime, kuidas sina ja Parker.."  ütles ema erutatud häälel.

"Ema! Me oleme sõbrad, pealegi.."  pomisesin.

"Pealegi?"  küsis ta ja pani käed puusa.

"Ei midagi."  ohkasin ja võtsin jalatsid jalast.

"Kus Lucas on?" küsis isa.

"Ma pidin talle helistama, kui ma koju jõuan, ta läks ühe neiuga bussipeatusesse." selgitasin ja soovisin vanematele head ööd.

Ma helistasin Lucasele ja teatasin,et ma olen koju tulnud, et ta võiks ka otse koju tulla. Nimelt ütlesin, et mul on tema truud õlga vaja.

"Ei ole võimalik!"  ütles Lucas.

"On ja ma ei tea enam, mis teha."  ütlesin, kui olin kogu loo ära rääkinud.

"Kusjuures, mulle meenusid ajad, kui sa mu crush olid." ütles Lucas ja itsitas vaikselt voodis. "Enne kui me paarike olime."  naeris ta ja ma turtastasin.

"Asi on tõsine, Lucas."  vingusin.

"Ole vait, ära mõtle sellele, mõtle parem millelegi, mida me koos teha homme võiks, ainult sina ja mina, nagu varem."   ütles ta ja tõmbas endale tekki rohkem peale. Ma mõtisklesin pikalt kui idee mulle pähe kargas.

"Tivolisse!"  hüüatasin kogemata liiga valjult.

"Mida?" pomises Lucas uniselt.

"Lucas, me lähme homme Tivolisse."  ütlesin elevil olles.