Pilvede Embuses

10.Peatükk

Ärkasin oma pehmes ja soojas voodis, mu embuses oli roosa karvane dekoratiivpadi. Sülitasin karvakesed mis mu suhu olid sattunud pahuralt välja ja viskasin uniselt padja teisele poole tuba.
Lõpuks krabasin kapilt oma telefoni ja vaatasin kella, mis näitas juba üheksat. Tõusin krapsakamalt voodist ja läksin kapi kallale, valisin endale rohelised teksad ja valge pitsilise pluuse.
Suundusin vannituppa, panin kuuma vee jooksma ja lasin sellel oma kehale langeda, sulgesin silmad ja lõõgastusin.
Kui pestud sain, panin selga valitud riided ning kuivatasin juuksed ja tegin kerge meigi.
Kööki minnes leidsin eest taldriku võileibadega võtsin võtmed ja võileiva ning tormasin majast välja. Keerasin ukse lukku ja panin musta mati alla.

Eile õhtul otsustasime Ethaniga, et täna räägime Maryle ja Scottile bändiideest, nagu hiljem Ethaniga rääkides välja tuli, oskab Scott klaverit, kitarri ja süntesaatorit. Mary aga olevat käinud kooris ja oskab laulda enam-vähem hästi nagu Ethan rääkis.

Koputasin tugevalt kolmanda maja uksele, keegi ei tulnud avama, Mary vanemate autot polnud ka maja taga, seega polnud neid kodus, aga niipalju kui ma juba Maryt tean on ta kindlasti kodus.

Katsusin ust. See oli lukus. Seejärel vaatasin tolmustest akendest sisse, et kuskilt magavat Maryt tabada. Ja nii juhtuski, leidsin aknast sisse vaadates magava Mary kes ilmselt oma toas oranžist kangast diivanvoodil magas, koputasin paar korda aknale, õnneks ta reageeris ja tõusis püsti, avades mulle akna.

"Mida sa teed, lase magada!"

"Tule, lähme poiste juurde, meil on Ethaniga teile üks jutt. "

"Mida? Sina ja Ethan!??" kiljus tüdruk ja istus aknalauale.

"Ei, mitte see mida sa arvad, pane end riidesse, ma lähen ees ära, saad kümme minutit!" ütlesin ja sammusin läbi märja liiva poiste maja poole. Sättisin oma juukseid ja pluusi, kui ma taipasin, mis ma teinud olin turtsatasin. Kas ma tõesti tahtsin ilus välja näha kui ma Ethani ette ilmun - ei, kindlasti mitte.

Koputasin paar korda tugevalt uksele, kui kuulsin uksele lähenevaid samme.

"Hei!" Ethan avas naeratades ukse ja toetas end ukse lävele. "Nii varajane. "

"Jah,olen, meil on ju palju teha."

"On" Ethan naeratas ja vaatas mind kohmakalt. Järsku tuli ta minu juurde ja pani käed ümber mu kaela. Ma ei osanud seda oodata ja seisin alguses nagu liikumatu post, kui taipasin mis toimumas oli panin oma käed ümber ta keha, ta hingas kergendatult välja ja eemaldus minust.

"Aga tule edasi. " köhatas ta ja surus käed oma teksade taskusse.

"Hea meelega." naeratasin, võtsin oma valged tennised jalast ja suundusin wc-sse, öeldes Ethanile, et ma pean nina puuderdama.

Vaatasin puust äärisega peeglisse, mis nende wc seinal rippus, mu põsed õhetasid. Panin oma käelabad vastu oma põski, et seda punetavat tooni alandada. Ohkasin, need tunded mis mid läbisid, kui ta oma käed ümber mu kaela asetas. Mind läbis nagu elektrivool, mis mind nende esikupõrandale paigale naelutas, ma ei tea mis minuga toimub, see kõik oli nii hea ja ilus, see tunne. See ei ole armumine, see ei saa olla, mitte et ma sellest midagi teaks, aga see tunne mis mind valdas oli nii kuradi veider, aga samas kaitstud tunne.

Kui ma lõpuks tagasi koridori jõudsin astus Mary uksest sisse.

"Tere noored!" ütles ta mulle ja Ethanile, kes elutoas diivanil lebotas.
"Ma ootan huviga juba seda juttu, millest Lara jutustas.

"Kui sa Scotti alla toodud saad siis kuuled. " hüüdis Ethan elutoast.

"Muidugi saan, veame kihla? "

"Täna kindlasti mitte.. Ma üritasin mitu korda."

"Veame kihla? " muigas neiu kavalalt.

"Veame. " ütles Ethan kindlalt.

"Nagu tavaliselt? "

"Mulle sobib?" vastas Ethan.

"Lara, tule löö lahti. " ütles Mary mulle, vahetult enne kui nad üksteise kätt surusid. Nii kui ma lahti löödud sain kadus Mary Scotti toa poole.

"Mis mõttes nagu tavaliselt? " küsisin Ethanilt,mulle hakkas see huvi pakkuma.

"Alati kui me kihla veame maksab kaotaja teisele kümneka. "

"Sa jääd kindlasti oma rahast ilma." Naersin, kui olin ta vastust kuulnud.

"Ma kardan sama." ütles ta ja võttis kapist kümnese ja surus püksitaskusse.

"Lähme alla?" pärisin ja katsusin oma pitspluusi pitsilist äärt.

"Jah."

Ootasime ligi veerand tundi,kui Mary tüdinud pilguga meie ette ilmus.

"Ma teadsin, et sa ei saa hakkama." naeris Ethan.

"Eksid, lao raha lagedale. " ütles tüdruk võidukalt ja ajas nina püsti, samal ajal koperdas trepist alla unine Scott.

"Ohkurat, võta." Ta võttis oma siniste teksade taskust kümneka ja surus selle Maryle pihku.

"Nii, mis teie tähtis jutt siis oli." Mari tõstis pilgu ja vaatas meid.

"Me.." ütlesime ühel ajal.

"Sa räägi. " ütles Ethan ja naeratas julgustavalt, tuues esile oma kerged põselohud.

"Me mõtlesime, et oleks tore koos bändi teha, ma oskan klaverit ja süntesaatorit, Scott oskab kitarri ja süntesaatorit, Ethan kitarri ja klaverit ja Mary oskab laulda. "

"Te ei mõtle seda tõsiselt? " raputas Mary pead.

"Mõtleme, väga tõsiselt, sellest võiks edaspidi saada meie sissetulek. Me teeks linnas väikseid esinemisi. "

"See on imeline mõte." kilkas Mary.

"Sa tahad vana bändi üles ehitada, eks?" Scotti pilk oli tõsine, kuid samas kumas uudishimu.

"Jah, see on uus Venez " naeratas Ethan.

"Ma toon asjad ära? " Scotti silmist kiirgas rõõmu.

"Too, too kõik, mis garaažis alles on, sellest saab meie uus tähelend, uus algus. " viimaste sõnade ajal vaatas Ethan hetkeks mulle otsa, et toetust saada, noogutasin talle ja ta saatis mulle kerge naeratuse.