Pilvede Embuses

17.Peatükk

Vaatasin talle pisut arusaamatult otsa, kuid siis otsustasin selle teema kõrvale jätta.

"Sa tahtsid mind näha, siin ma nüüd olen." naeratasin ja hakkasin oma kingi ära võtma.

"Miks sa Parkeriga olid ja mis mõttes te hakkate rohkem kohtuma." ta kortsutas kulmu. Ma nägin et ta oli närviline ja ta nägi kuidagi väsinud välja. Lillakad kotid ta silmade all olid sügavamaks muutunud kui eile.

"Ethan, ta lihtsalt saatis mu siia ära.. " mainisin, et teda rahustada.

"Kus te käisite? "

"Sa nagu kuulaksid mind üle.. " pomisesin ja võtsin lõpuks oma jalatsid ära ja kõndisin poisi järel elutuppa.

"Sa teed praegu tühjast tüli, ma rääkisin ju eile, et me lähme pere ja peretuttavatega sööma. "

"Mis peretuttav see Parker on?"

"Ta on onu Danieli poeg! " ütlesin vinguvalt.

"Mida iganes, lihtsalt ütle mulle ausalt, see restoran ja kõik oli selleks, et saaksid Parkeriga olla, ma nägin küll kuidas sa teda esimesel korral oma silmadega õgisid. " ta pilk oli parastav, ma tundsin kerget torget, kuidas ta saab midagi sellist arvata, tal pole isegi mitte mingit õigust minuga sellel teemal rääkida, sest ta pole mulle keegi, otseselt mitte, ma pole ta tüdruksõber, ma olen lihtsalt naabermaja Lara.

"Ethan, rahune maha, eks, ära riku seda kõike ära. "

"Mida kõike? " küsis ta üleolevalt.

"Miks sa sedasi käitud, see on üle pingutatud, sa saad sellest isegi aru, sa lihtsalt tahad minuga vaielda. " heitsin talle ette.

"Ma olen omadega lihtsalt nii perses, ma ei saa aru kuidas ma lasin sellel jälle juhtuda. " ta lõi rusikaga tugevalt vastu diivani äärt.

Kõndisin tema ette ja jäin ootama, et ta jätkaks, ta lihtsalt vaikis ja see ajas mind üha enam ja enam segadusse.

"Ma ei saa aru. "

"Ma olen lihtsalt... " ta ohkas ja haaras kahe käega oma peast. " Ma ei taha sind kaotada nagu Mariet. " ütles ta lõpuks välja.

"Sa ei kaotagi, aga sa pead teadma, et kolme kuu pärast, sõidan ma ära, koju. "

"Ma tean.." ta langetas pea.

Toetasin oma pea ta õlale ja võtsin ta kätest kinni.
Naeratasin talle, tundsin, kuidas ta pinges keha lõdvestub.

"Kõik on okei. " ütlesin ja eemaldusin.
"Miks sa mind näha tahtsid? " küsisin mõne aja pärast, kui pingeline õhkkond oli vaibunud.

"Lihtsalt tahtsin. " ta kehitas õlgu ja tundus mulle siiani eemalolev.

"Tahad midagi teha või.. "

"Ma eelistaks natuke üksi olla, ma ei tunne end hästi, ma hiljem messin, helistan või tulen sinu juurest läbi. " vastas ta ja vajus diivanile.

Surusin huuled kriipsuks ja noogutasin, võtsin esikust oma kingad ja väljusin.

See ei olnud tema moodi, samas ma tean teda vaid paar nädalat ja see kõik toimus tõesti liiga kähku. Ma armusin pimesi, kui nii võib öelda. Ma ei tea temast midagi. Ma ei tea miks ta viimasel ajal nii halb välja näeb, nagu tookord Melbourne'is. Nagu teda vaevaks miski.

Ma tegelikult ei mõistagi mida ma tunnen, on see lihtsalt kiindumus või olengi ma armunud, või ma lihtsalt otsin alateadvuses kedagi, kes asendaks mulle Lucast. 
Ethan, iga kord kui teda näen tekib minus mingi ärevus, mu pulss kiireneb ja süda tuksub tavalisest kiiremini. Ja miski nagu rebiks teda minu poole. Me oleme nagu magnetid, ma ei oska seda seletada, aga me tõmbume. Ta tunneb sama nagu mina, eile nägin seda tema pilgust, see oli ilmselge. Aga nüüd tundub teisiti, ta oli ilmselgelt armukade. See on naeruväärne, mina ja Parker, ma lihtsalt üritan endale siin veel sõpru leida. Ja ma ei saa midagi halba tema kohta öelda, ta on tõesti väga hea valjanägemisega ja ta iseloom on ka täiesti talutav. Mulle ei meeldi, et Ethan oma valearusaamadega ja kujutlusvõimega mulle piiranguid seaks. See tundub kuidagi nii vale, mina ja tema pole otseselt midagi, ma isegi ei tea mida ta tunneb, ma võin seda ainult ta olekust ja tegudest välja lugeda, aga ma ei saa selles kindel olla.

_____
HELLOO!
Ma muide avaldasin hiljuti uue raamatu "Teine Maailm " visake pilk peale ;)