Me peatusime ühe suure veekogu, järve juures. See oli üpris ilus koht, telkimisplats oli tühi ja ega me ei imestanudki, keegi ei roniks sellise ilmaga metsa. Me tassisime oma asjad autost välja ja hakkasime esimeseks asjaks telke püsti panema.
Kaasa oli meil võetud üks suurem telk ja kaks väiksemat.
"Argh, mulle ei meeldi telgis magamine, pealegi õues on jahe ju." virises Marie ja viskas telgi toed vihaga maha.
"Sellega on chill, autos saab ka magada kui kellegil jahe hakkab." ütles Parker ja Marie jõllitas teda mitte just kõige sõbralikumalt.
"Loogiline, et ma magan autos ja seda telki pole minu asi kokku panna." seletas ta ja läks lõkke platsile.
"Appi, ta viriseb hullemini kui meie ema." ütles Mary ja põlvitas mu kõrvale maha, et aidata mul telk kokku panna.
"Sa arvad, et ma ei saa telgis magamisega hakkama või?" turtastas Marie, kes seda pealt oli kuulnud.
"Arvan ja." ütles Mary ja ma kergitasin kulme.
"Ma tõestan sulle." ütles ta. "Aga kui ma tõesti hakkama ei saa, siis te peate mu autosse laskma."
"Ma ei saa aru, miks sa üldse tulid, kui sa aina virised." võttis Parker sõna ja vaatas teda ootusrikkalt.
"Meil pole vanemaid kodus ja ema-isa arvasid, et oleks parem, kui me mõlemad oleks kodus või mitte kumbki." selgitas Mary ja ajas telgi püsti.
"Las ma aitan." astus Scott meie juurde ja aitas Maryl telki kinnitada. Poisid olid juba kaks teist telki ka püsti ajanud.
"Nagu ma aru saan,siis tüdrukud on kolmekesi suures telgis ja vennad on koos, seega mina ja Parker oleme kolmandas telgis." arutles Lucas.
"Oi milline matemaatik." turtastasin ja sasisin Lucase juukseid.
"Iroonia." pomises ta pahuralt ja ma turtastasin.
"Natukene." pomisesin.
"Hakkame siis tuld tegema ja siis umbes tunni pärast peaks õhtusööki saama." ütles Scott ja vaatas oma käekella.
"Me lähme jalutama." ütles Ethan minu eest ja vedas mu metsarajale.
"Tulge umbes tunni pärast tagasi!" hüüdis Scott meile järele ja me vastasime jaatavalt.
Kui olime teiste silmapiirilt kadunud võttis Ethan mu käest kinni ja hakkas seda kõigutama.
"Tead.." ütles Ethan.
"Noh? Ma kuulan." ütlesin ja me kõndisime edasi.
"Kuradi kahju, et me telki ei jaga." ütles Ethan.
"Ma võin teile külla tulla." ütles ja naeratasin talle.
"Ei, ma mõtlesin ikka.." ta ohkas " midagi romantilist. " ütles ta ja ma jäin teda vaatama.
"Ethan, ma ei kavatse sinuga niipea magada, ära saa valesti aru, aga.." kohkusin.
"Ei, sa said valesti aru, ma ei mõelnud seda."
"Mida siis?" küsisin ja kergitasin kulmu.
Me kõndisime vaikides edasi kuni jõudsime ühe ojani, see oli väga ilus, seda oja ääristas liiv ja sellel oli väike kena lõkkekoht, telkima siia ilmselt ei mahuks aga aega veetma küll.
"Ethan, mida sa mõtlesid?" küsisin ja ootasin ta vastust.
"Lara, ma kutsusin su jalutama selleks, et küsida, kas sa tahaksid mu neiu olla?" küsis ta ja naeratas mulle tagasihoidlikult.
"Ethan, ma.." Ma ei saanud sõnu suust.
"Ma olen ka ei'ga rahul, ma San aru, et sa ei usalda mind veel ja me alles leppisime ära." ütles ta ja ma naeratasin talle.
"Aga mis oleks kui see vastus oleks jaatav?" küsisin ja naeratasin kavalalt.
"Siis sa teeksid minust kõige õnnelikuma noormehe, terves Austraalias." ütles ta ja laiutas kätega, nagu see oleks tühiasi.
"Jah."
"Kas see oli jah, või jah?" küsis ta
"See oli lihtsalt jah." ütlesin ja ta lähenes mulle, meie huuled puutusid õrnalt kokku.
"Ma armastan sind." ütles Ethan ja langetas oma otsmiku vastu minu oma.
"Ma sind ka." naeratasin ja ta võttis mu järsku endale sülle.
"Ethan!" kriiskasin ja ta hakkas platsi poole tagasi liikuma.
"Pane mind maha, teised vaatavad ju." virisesin.
"Kas sa häbened mind?" küsis ta ja seisatasin ja lasi mu maha.
"Ei,ma näitaks kogu maailmale, kui tore ja kena noormees mul on." ütlesin.
"Lähme tagasi nüüd." naeris ta ja haaras mu käest.
Platsile jõudes istusid kõik ümber lõkke, vardad käes ja grillisid liha.
"Tere tulemast tagasi." ütles Lucas ja võttis ampsu lihast. Seejärel asetas ta varda uuesti lõkkele.
"Kas me saaks ka vardad?" küsisin Scottilt ja ta ulatas meile kaks varrast lihaga.
Istusime kahekesi vabale kohale maha ja hakkasime grillima.
Marie jõllitas meid teiselt poolt tuld ja see pani mind turtsatama.
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Teen Fiction16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
