Me lebasime Ethaniga minu toas voodil. Ta oli tulnud tund aega peale Mary lahkumist.
"Me peaks midagi tegema." ütles Ethan ja vaatas mind.
"Mida sa silmas pead?" küsisin ja keerasin laelt pilgu.
"Neid lõbustama, kokku viima või midagi." sõnas ta ja ma vangutasin pead.
"Lõbustamine on hea mõte, aga kokku viimine, neile ei meeldiks, praegu mitte." ohkasin.
"Ma ei saa aru, nad olid kaks aastat koos, neil tundus kõik okei."
"Tundus, ma isegi ei märganud neid kordagi tülitsemas." pomisesin.
"Ma ka mitte."
"Äkki me peaks nad lihtsalt rahule jätma ja mitte oma nina sinna toppima?"
"Arvad?" Ethan krimpsutas nina.
"Nad on kaks aastat koos olnud. Nad hakkavad ise teineteist igatsema." ütlesin ja lootsin, et mul on õigus.
"Võib-olla on sul õigus." ütles ta ja vaatas lakke.
"Mul on Scottist kahju." pomisesin.
"Aga Mary?" küsis Ethan.
"Temast ka, aga Scott, ma ei teagi, ta tundus palju rohkem endast väljas kui Mary." seletasin.
"Mary oli ta esimene armastus, võibolla on asi selles. Maryl oli varem kutte olnud." ütles Ethan.
"Ma loodan, et meiega on kõik okei." naeratasin.
"Muidugi." ütles Ethan "Ma ei lase sinust kunagi lahti." pomises ta ja pani oma käed ümber mu õlgade.
"Kellelt need lilled on, ma tahtsin juba varem küsida." ütles Ethan ja ma ohkasin.
"Parkerilt." pomisesin ja mängisin poisi sõrmedega mis mu kaela taga olid.
"Ma ei saa aru, mida ta üritab." ütles Ethan ja tema sõnadest väljendus viha.
"Ta tahab leppida, ma arvan." sõnasin ja Ethan noogutas.
"Mida iganes." ütles ta ja tõusis püsti.
"Kell on palju, su vanemad peaks varsti tulema, ma parem lähen nüüd, saame homme kokku." ütles ta ja kuulsin kuidas ta koridori läks. Ma tõusin voodist ja jäin oma ukse vastu toetama.
"Okei." naeratasin.
Järsku avanes uks ja Ethan jäi kohkunult tulijaid vaatama.
"Tere." kuulsin ema häält ja hammustasin närviliselt huulde.
"Tervist." ütles Ethan ja ma nägin, et ta oli pinges.
"Sa oled vist Ethan." ütles ema ja saatis talle naeratuse. Ma märkasin ukselävel isa, kes Ethanit just kõige rõõmsama pilguga ei jälginud.
"Jah." pomises ta ja mul oli temast isegi korraks kahju.
"Äkki jääd õhtusöögile." tegi ema ettepaneku ja mu näolt peegeldus samasugune ilme nagu Ethani ja isa näolt.
"Tegelikult Ethan hakkas just minema." sõnasin ukselt ja ema märkas mind lõpuks.
"Kuidas tervis on?" küsis ema ja ignoreeris mu lauset. Ma saatsin talle sa-ei-vastanud-mu-lausele pilgu ja ema naeratas mulle vaid selle peale.
"Hea." ütlesin protestivalt.
"Mul läheb söögiga pool tunnikest, Ethan ma oleks väga õnnelik kui sa jääksid." ütles ema ja naeratas "Võin ikka sinatada?" küsis ta.
"Muidugi." noogutas Ethan ja vaatas abiotsivalt mind.
"Te võite oma tuppa minna, me siin isaga toimetame." ütles Ema ja isa vaatas teda manitsevalt. Ma võtsin Ethani käest ja tirisin ta enda tuppa. Ma panin ukse kinni ja keerasin ukse lukku.
"Anna andeks, mul on piinlik, ma tean,et sa ei taha veel." ütlesin ja tundsin kuidas Ethan käed ümber mu kaela paneb.
"Äkki ongi just kõige parem aeg." ohkas ta. "Saame hakkama küll." ütles ta ja surus mu otsaesisele musi.
"Sa ei olegi närvis?" küsisin üllatanult.
"Arvestades seda, et su ema on pealetükkiv ja su isa näeb välja nagu tahaks mind esimesel hetkel söögilauas pussitada, siis olen, isegi väga." ütles ta ja ma ristitasin meie sõrmed.
"Sa meeldid neile kindlasti." ütlesin ja Ethan vangutas pead.
"Ma pole just parim kutikandidaat." vangutas ta pead.
"Mh, Ethan, sa tead ideaalselt, et sa oled parim." naeratasin ja Ethan surus oma niisked huuled minu omadele.
"Sa ei kujuta ette, kuidas mul sinuga vedanud on." ütles ta.
"Sa ei kujuta ette, kuidas mul sinuga vedanud on." rõhutasin sõna sinuga.
Me mängisime mõnda aega aliast, kui mu ema uksele koputas ja üritas siis sisse tungida, olen rahul, et ma ukse kinni keerasin. Ma läksin avama ja Ema vaatas otsesele voodile.
"Me ei seksinud." ohkasin tüdinult.
"Kuidas sa räägid, ega ma ei arvanudki." ütles ema ahastuses ja Ethan turtsatas.
"Tulge sööma." täiendas ema ja me järgnesime talle kööki. Isa istus juba laua taga ja tõstis endale sööki ette.
Kui isa oli endale toidu ära pannud hakkas ema meile serveerima. Pidin talle mitu korda selgeks tegema, et me ei soovi palju, kuid ta ei pannud seda tähelegi. Me sõime mõnda aega vaikuses kui isa teema üles võttis.
"Kellena sa töötad, noormees?" küsis isa ja Ethan köhatas.
"Ma ei tööta, ma lõpetasin sel aastal kooli." ütles Ethan ja isa noogutas.
"Ja mis plaanid sul sügiseks on?" küsis isa ja ma vaatasin huvitatult Ethanit, kes pingesse läks. Ma võtsin laua alt ta käest kinni ja ta hingas kergendatult.
"Ma lähen Afganistaani, aega teenima." ütles ta ja mul läks mahl kurku, ma köhatasin paar korda ja lasin seejärel ta käest lahti ja vaatasin teda tõsiselt.
"See on suur vastutus, julge tegu." ütles isa ja ma vaatasin teda altkulmu.
"Ma tahan seda." ütles Ethan ja vaatas maha.
"Tead, et kõik mehed ei tule sealt tagasi, kui tulevad siis mitte sellistena nagu nad varem olid."
"Ma tean seda kõike." ütles Ethan ja ma vabandasin ja tõusin lauast, kui ma tagasi läksin oli Ethan läinud ja ema-isa ütlesid, et talle tuli kõne ja ta oli sunnitud lahkuma.
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Dla nastolatków16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
