Pilvede Embuses

14.Peatükk

Me naersime koos Ethaniga ühe vana loo üle, mis ta mulle jutustanud oli.  Ta saatis mind kodu poole, kell lähenes juba kümnele ja ema-isa olid kindlasti mures.

"Olemegi kohal." ütles ta ja vaatas mu maja poole.

"Jah." pomisesin " Mul oli tore."

"Mul ka, anna andeks, et ma päeval niimoodi käitusin. " ütles ta vabandavalt.

"Sellest pole midagi, ma saan aru,ma võtsin ise ka seda kõike liiga südamesse. " vastasin talle kergelt köhatades.

Heidsin pilgu ta silmadesse, mida ma siiani polnud julgenud teha, ta tumepruunid silmad tundusid kuuvalges nii läikivad ja nii kutsuvad.
Ma hingasin aeglaselt. Ethan vaatas sügavalt mu silmadesse otsides sealt midagi, kolades mu mõistuses.  Mulle tundus justkui ta näeks mu hinge ja seda mida ma tunnen. Ta nõjatus aeglaselt minu poole. Tundsin ta kuuma hingeõhku enda ninal ja huultel. Liigutasin pisut oma pead, silmsidet katkestamata. Märkasin kuidas ta pilk mu niiskeid huuli silitab. Tundsin õrnalt ta huuli minu omadel.  See hetk kestis ainult viivu kuniks ma temast eemale tõmbusin ja piinlikult köhatasin.

"Kell on palju ma pean minema." ütlesin kiirelt ja kadusin oma maja poole.

"Lara!" kuulsin teda veel hüüdmas.

"Head ööd. " pomisesin ja lõin ukse kinni.

Tervitasin ema ja isa möödaminnes ja kadusin võimalikult kiiresti oma tuppa. Tõmbasin heledat värvi ukse enda järel kinni ja vajusin ukse äärde maha.
miks ma nii käitusin, ma tahtsin seda hetke mii väga, ma ootasin seda ja nüüd kui see juhtus tundsin vastupidist ja soovi kiirelt kaduda, et end oma tuppa peita nagu hall hiireke. See kestis vaid mõned sekundid, kuid see oli imeline, see oli vapustav tunne.
Aga mina - põgenesin.
Põgenesin tunde eest mida ma igatsenud olin. Kui hale, Lara.

Ma puudutasin õrnalt oma huuli, mõte, et Ethani huuled olid hetk tagasi minu omadele surutud, pani mu pea ringi käima ja kõhus liblikad möllama. Ma tundsin end kui seitsmendas taevas, mu esimene suudlus, mida küll päris suudluseks ikkagi nimetada ei saa.

Ma kahetsesin, et niimoodi põgenesin, enda tunnete eest, ma pean endale oma tundeid tunnistama. Ja Ethanile ka. Nädal, nädala ajaga olen ma täiesti armunud, esimest korda elus.

Ma kardan, et mu reageering võib Ethanile vale mulje jätta..

Kuulsin samme mis mu toa poole tulid, hüppasin kiiresti linade vahele.

"Head ööd, Lara! Ega sa ei unustanud et homme lähme välja? "

"Ee.."

"Onu Danieli, tema poja, tütre ja naisega.." meenutas ema mulle.

"Ahhjaa, täpselt, muidugi ma ei unustanud. "

"Ära siis hommikul välja minema hakka." lisas ema.

"Teeme nii.." vastasin talle ja tõmbasin teki rohkem peale, et emale märku anda, et ta mu toast lahkuks. Seda ta ka tegi.

Nii kui ta oli lahkunud lükkasin teki enda pealt ära ja keerasin vaikselt oma toa ukse lukku, asendasin oma riided hallide dressipükste ja roosa Adidase pusaga. Oma juuksed sättisin üles hobusesabasse.

Tõmbasin jalga tossud, mis mul veel kohvrisse olid jäänud. Tegin võimalikult vaikselt oma toa akna lahti ja pistsin telefoni taskusse. Taskus käis kerge heli, mis viitas Lucase õhtusele sõnumile. Panin telefoni hääletule ja ronisin vaikselt aknast välja.  Lükkasin akna koomale ja seadsin sammud neljanda maja poole.

Valisin kiirelt telefonist Mary numbri ja panin helistama.

"Hallo?" naeris Mary.

"Wau, sul on päris lõbus või? "

"Väga."

"Kus sa oled muidu?"

"Ma olen Scottiga minu pool, tegime väiksed joogid, mul pole vanemaid kodus. " sõnas ta. "Kuhu sa hommikul kadusid? " nüüd oli ta hääl tõsisem.

"See pole oluline, tegelikult ma lähen Ethani juurde praegu. "

"üüü, armas."

"Ole kuss."

"Saan sind kuidagi aidata?" itsitas tüdruk taas.

"Kas teil on paar siidrit või midagi?"

"Viina on." ta naeris "Ei siidrit on, tule minu ukse taha, ma annan sulle paar tükki. "

"Oh, aitäh. " ütlesin ja lõpetasin kõne.

Koputasin peagi paar korda Mary uksele.

Mary tuli uksele ja ulatas mulle kaks pirni siidrit ja soovis mulle edu. Vastasin talle kerge irooniaga ja seadsin sammud poiste maja poole. Kõndisin trepiastmetest üles ja katsusin ust. Üks oli lukust lahti. Astusin vaikselt uksest sisse. Tuba oli pime, ilmselt oli poiss oma toas. Võtsin vaikselt siidripudelid maha ja võtsin jalatsid jalast.

Võtsin klaasist siidripudelid ja suundusin Ethani toa poole. Toa uks oli lahti, kõndisin vaikselt trepist alla, lootes Ethanit sealt leida, kuid teda polnud toas, lippasin kiirelt alla ja sättisin pudelid klaveri äärele. Ise istusin klaveri taha ja hakkasin mängima. STAY'D

Kuulsin kuidas sammud trepist alla tulevad, mängisin sellegi poolest edasi, kui ta oli alla jõudnud lõpetasin mängimise.

"Meie laul.." ütlesin ja võtsin siidrid. Surusin ühe pudeli ehmunud poisile pihku ja läksin diivani taha istuma.

"Meil on aega kella üheni - kaks tundi, siis lähen ma koju, ära seisa seal nüüd nii."

"Sa oled ära pööranud. " ta tuli istus minu kõrvale.

"Ei ole, meil lihtsalt..  Jäi midagi enne pooleli." ütlesin ja hammustasin kergelt oma huult.

Ethan ei lasnud seda endale kaks korda öelda ja ta surus oma huuled jälle minu omadele.