Ma ärkasin hilja. Vandusin, et Lucas mind äratanud polnud, õigemini, teda polnud koduski. Ma tõmbasin endale kiirelt riided selga. Kell oli saamas juba üks, Ethan pidi kell kaks ära sõitma, aga mina lihtsalt magasin, selle asemel, et temaga veel viimased tunnid veeta, kas ta seda üldse tahtiski? Ma tegelikult teadsin, et ta ei tahtnud ju hüvasti jätta, ma isegi kardsin ta reaktsiooni, äkki ta tõukab mu eemale või vihastab, et ma ta soovi ei austanud. Isegi eile õhtul piirdus ju kõik väikse Tsau'ga. Vanemad olid tööl. Jälle. Ma lippasin välja ja jooksin poiste maja poole.
Ma koputasin närviliselt mitu korda uksele, lootes, et ta pole varem lahkunud.
Scott avas ukse ja ma tormasin sisse.
"Palun ütle, et ta pole läinud," ohkasin ja Scott noogutas.
"Ta on oma toas."
Ma tänasin Scotti ja tormasin Ethani tuppa. Ma kõndisin vaikselt trepist alla. Ta istus voodil ja viskas asju spordikotti. Ma jooksin alla. Mind nähes tõusis ta püsti ja ma jäin ta ees seisma, ma olin valmis ootama ükskõik millist reaktsiooni, kuid ta lihtsalt vaatas mind oma klaasistunud silmadega.
"Anna andeks, ma pidin tulema." ohkasin.
"Sa oled Kangekaelne.." pomises ta ja ma kehitasin õlgu.
"Ma lihtsalt tahtsin sind näha." naeratasin.
"See oli parim, mis sa teha said" naeratas ta ja ma kallistasin teda.
"Ma annaks kõik, et ma saaks jääda, aga ma andsin lubaduse ja ma tahan seda, ma pidin selle suurima ohvri tooma, ära mind vihkama jää."
"Ma ei vihkaks sind.." pomisesin.
"Meie aeg on läbi, ära nuta eks, luba et sa ei vala ühtegi pisarat." naeratas ta ja silitas pöidlaga mu põske.
"Jah, ma luban, meil oli tore," naeratasin.
"Väga tore, Tohib ma palun sult ühte asja.." ütles ta ja ma noogutasin. Mängisin võtmega mis mu kaelas rippus ja tundsin et Ethani sõnad muutsid mu tuju paremaks.
"Laulame meie laulu." ütles ta ja ma naeratasin kurvameelselt.
"Sa ikka pead," ohkasin.
"Palun, mis iganes ka ei juhtuks, ma tahan et see laul mu mõtteis kõlaks."
"Romantiline.." pomisesin.
"Õppisin parimalt," naeratas ta ja ma raputasin naeruselt pead.
"Laulame," pomisesin ja istusin klaveri taha. Ma avasin klaveri kaane ja käisin sõrmedega üle klahvide.
"Ma mäletan kui sa esimest korda mängisid," meenutas ta ja ma naeratasin endamisi.
Ethan võttis kitarri ja tooli ning istus minu kõrvale.
"Oled valmis?" naeratas ta.
"Alati kui sa palud.." naersin ja me alustasime.
"All along it was a fever
A cold sweat hot-headed believer
I threw my hands in the air, said, "Show me something,"
He said, "If you dare, come a little closer."
Round and around and around and around we go
Oh now, tell me now, tell me now, tell me now you know.
Not really sure how to feel about it.
Something in the way you move
Makes me feel like I can't live without you.
It takes me all the way.
I want you to stay"
laulsin ja tundsin, kuidas kõik mälestused mulle piltidena silmade ette ilmuvad, see pani mind naeratama, nii palju ilusaid hetki.
"It's not much of a life you're living
It's not just something you take, it's given
Round and around and around and around we go
Oh now, tell me now, tell me now, tell me now you know." Ethan laulis ja ma naeratasin, ta oli lihtsalt imeline, või oligi see armastus, näha inimest perfektsena, veatult.
"Not really sure how to feel about it.
Something in the way you move
Makes me feel like I can't live without you.
Yeah, it takes me all the way.
I want you to stay." laulsime koos ja veel suurem naeratus tekkis mu suule ja ka Ethani näolt peegeldus rohkem rõõmu kui kurbust.
"Aitäh.." pomises ta ja ma naeratasin.
"Ma pean minema." ohkas Ethan ja vaatas oma seinakella.
"Lähme."
Ethan võttis oma koti ja me läksime koos välja. Scott juba ootas meid. Ta patsutas Ethanile õlale ja me läksime kolmekesi välja. Kõndisime vaikides bussipeatuse poole. Ma võtsin Ethani käest kinni ja ta hoidis mu kätt tugevalt oma pihus. Me peatusime, buss oli juba ees ja oli aeg hüvasti jätta. Scott kallistas Ethanit ja patsutas talle õlale. Kui nad olid lõpetanud, suudlesin ma ootamatult Ethanit. Mu käed olid ta kaela taga ja kui me eemaldasime, kallistasin teda tugevalt.
"Ma olen nii õnnelik, et sa saad oma unistuse täita." naeratasin ja Ethan noogutas.
"Sa oled imeline tüdruk, ma loodan, et sul läheb edaspidi kõik veel paremini, kui meil läks." ütles ta ja ma noogutasin.
"Hüvasti, Ethan," pomisesin ja eemaldusin.
"Vennas, hoiame ühendust. " hüüdis Scott talle veel järele. Niipea kui Ethan bussi astus, hakkas see sõitma. Ma vaatasin kuidas buss aina väiksemaks jääb ja silmapiirilt kaob.
Tundsin kuidas Scott oma käed mu õlgadele paneb.
Ma keerasin end ümber.
"Ma lubasin talle, et ma ei nuta, sulle ma seda lubadust ei andnud."
"Lase käia," ohkas Scott ja tõmbas mu õrnalt enda vastu.
_____
Uskumatu, et see läbi sai hahah oli tõuse ja mõõnu, peagi ilmub teine osa, mis te arvate mis saama hakkab? Teie ootused?
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Teen Fiction16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
