Koputasin poiste maja uksele. Scott avas ukse ja naeratas mulle sõbralikult.
"Sa nii varajane?" küsis ta ja ma noogutasin.
"Meil on proovini veel pool tundi." ütles Scott ja ma noogutasin taas.
"Ma tean küll." Ma astusin sisse, võtsin tagi seljast ja jalatsid jalast.
"Ethan magab veel," pomises Scott ja ma naeratasin.
"Seda ma arvasin, saamegi natuke rääkida, sul kakaod on või midagi, õues oli päris jahe." ohkasin ja kõndisin tema järel kööki. Ta viskas mulle kakao paki ja ma tänasin teda.
"Piim on kapis.." lisas ta. Ma tegin endale kakao valmis ja istusin tema kõrvale.
"Noh vennanaine, mis jutud sul mulle on?" naeratas ta.
"Miks nii ametlik?" turtastasin. "Kuidas sul läheb muidu, ma pole näinud, et sa viimastel nädalatel väljas oleks käinud." ütlesin ja Scott naeratas kurvameelselt.
"Ei mul on hästi, ma arvan.." noogutas ta pead, et iseennast seda juttu uskuma panna.
"Oled sa valimis üldse selleks, et Mary täna siia tuleb?"
"See pole minu otsustada ja ega ma midagi muuta ei saa."
Ohkasin sügavalt.
"Äkki lepite ära, saate uuesti kokku, te olite meile väga suureks eeskujuks ja ma ei taha teid nii näha."
"Harju sellega britiplika." noris Scott ja ma rüüpasin oma kakaod.
"Ebaõiglane." ütlesin.
"Maailm ongi ebaõiglane." ütles ta ja ma noogutasin.
"Ma usun, et sa armud uuesti." julgustasin teda.
"Ta oli mu esimene ja viimane, ma ei usu et.."
"Ououou, Eieieiei sa oled oma esimeses nooruses ja sa oled sama kuum kui su vend, milline naine sind ei tahaks." ütlesin ja Scott naeratas hetkeks.
"Kõik on selles suhtes okei, et ma lähen ära, kui Ethan läheb ja me üürime maja välja." ütles Scott.
"Ma tean seda, vaheaja lõpuni on veel kolm nädalat ja ma ei taha üldse lahkuda, samas nagu tahaks, aga te jääte siia ja ma ei taha, et see meie sõprusside lõppeks."
"Tänapäeval on Skype, Facebook.." ütles ta, et mind lohutada.
"Aga see pole see, ma tahan teid kallistada ja teiega koos tippida ja ma isegi ei tea kas see enam võimalik on." ütlesin.
"Ära põe, aega on ju veel." ütles ta ja ma noogutasin.
"Muidu, ma sain tööd, kohalikus mehaanika kaupluses." ütles Scott.
"See tundub vinge." naeratasin.
"Ega see lisaraha paha ei tee, me ei saa ju elu lõpuni selle väikse päranduse peal elada."
"Ma saan aru," naeratasin.
"Tead, ma ütlen et kõik on korras ja mulle tundubki nii,aga mul on tunne nagu ma poleks enam kodus." ütles ta.
"Mis sa silmas pead?"
"Mary oli mu kodu, see on tegelikult naljakas, et me tegime suuri tulevikuplaane ja siis nüüd.." pomises Scott.
"Ära muretse, kõik saab korda."
"Kõik on korras, ma avaldasin sulle lihtsalt oma mõttekäiku." naeratas ta.
"Millal Lucas tulema pidi?"
"Kolmapäeval, keskpäevase lennuga."
"Lähme talle vastu, ma võin viia, te ei pea siis vanematega selle peale mõtlema,"
"Oh, naiss, aitäh."
"Mine ärata see üles, mind ta ei kuulakski."
"Ma lähen."
Lahkusin köögist ja hiilisin vaikselt Ethani tuppa.
"Ethan!" hüüdsin,kui olin trepile jõudnud. Vastuseks sain vaid vaikse jutupomina. Ma võtsin pihku võtme, mis mu kaelas rippus tormasin alla.
"Ärka uinuv Kaunitar."
"Ära mõnita." pomises ta ja pani padja oma näole.
"Ethan.." Ohkasin "Varsti on teised kohal ja su vend on suht pabinas."
"Ma ärkan kui sa mulle musi kingid." ütles ta lapsikul häälel ja ma muigasin.
Ma tegin ta suule väikse musi ja ta turtastas.
"See pole musi." ütles ta.
Ma panin oma huuled uuesti tema omadele ja suudlesin teda aeglaselt.
"Mmm juba parem." pomises ta "Mul võiks iga päev selline äratus olla." ta pilk liikus võtmele mis mu kaelas rippus. Ta silmad läksid suureks.
"Kust sa selle said?" ta võttis võtme pihku ja vaatas mind.
"Kas ma pole sulle rääkinud?" küsisin segaduses olles.
"Ma arvan et ei.." pomises ta.
"Marie andis selle mulle, ta arvas, et nüüd peaks see mulle kuuluma, aga kuna ma arvan, et ja mina ei vaja seda enam, siis ma annaks selle sulle tagasi.." pomisesin ja hakkasin ketti kaelast võtma.
Ta peatas mu.
"Marie tõesti tegi seda? " noogutasin.
"Ma tahan, et see jääks sulle, et sa mind mäletaks." naeratas ta ja läks riietuma.
Ma naeratasin ja viskasin Ethani voodisse, linadel oli tunda tema magusat parfüümi lõhna, kuid ma ei saanud peast mõtet, et ma ei näe teda enam.
"Nüüd magad ise, eks? Enam pole kiire?" noris ta ja tiris mu püsti.
"Las ma teen voodi korda ja teen pillid korda" ütles ta.
"Ma teen voodi, sa tegele musanurgaga." naeratasin.
"Sellepärast ma sind armastangi," naeratas ta ja surus mu põsele suudluse.
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
أدب المراهقين16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
