Pilvede Embuses

35.Peatükk

"Lara, me hakkame varsti minema." raputas Ethan mind ja ma ajasin end vägisi püsti.

"Okei.." pomisesin ja hakkasin asju kokku lappima ja autosse viima, kui see oli tehtud, läksin telki riideid vahetama, nii hea tunne oli uued, puhtad riided selga tõmmata. Ma pakkisin oma koti ka kokku ja poisid hakkasid meie telki kokku panema.

"Lara, kas me saaks korraks rääkida?" küsis Ethan ja ma viskasin oma koti tagaistmele, oma kohale.

Ma kõndisin Ethani järel jõe äärde. Me mõlemad vaikisime ja vaatasime kergelt lainetavat järve.

"Millest sa mõtled?" küsis ta järsku.

"Ootan, et sa räägiks." ütlesin pilku veelt pööramata.

"Ma palun vabandust." kokutas ta ja ma pöörasin pilgu temale. "Ma poleks pidanud su eest midagi varjama, aga ma arvasin, et sellest tuleb lihtsalt kerge flirt ja ei midagi muud."

"Kui sa seda tahad Siis..?"

"Ei." raputas ta pead.

"Ma ei mõista, miks sa ei suuda mind usaldada?" ohkasin.

"Ma usaldan sind kõige enam, ma lihtsalt ei taha minevikku meenutada." ohkas ta ja võttis mu õlgade ümbert kinni.

"Äkki on liiga vara?" küsisin.

"Mis mõttes??" küsis ta.

"Meie suhte jaoks?" küsisin ettevaatlikult.

"Ma ei tea, ma tahan seda, väga."

"Ärme kiirusta," ohkasin "Meil on aega, äkki me peaks rahulikult võtma?"

"Kui sa nii arvad." hingas Ethan sügavalt.

"Ainult mõni päev." selgitasin.

"Sõpradena?" küsis ta lootusrikkalt.

"Jah." ohkasin.

Eemalt kostus signaalitamist ja me suundusime auto poole, ma teadsin, et see oli hea mõte, väike paus teeb head. Ma loodan.

Ethani silmist oli näha, et ta on pettunud, me ei rääkinud peaaegu terve tee sõnakestki ja ma tundsin korraga süümepiinade lainet, mis minust üle käis ja mind endasse uputas.

Me väljusime autost ja läksime kõik oma teed. Tervitasin vanemaid, kes kodus toimetasid ja viisin oma Spordikoti oma tuppa. Lucas trükkis midagi oma telefonis.

"Ma lähen Anabeliga välja." teatas ta mõne aja pärast.

"Oo, millal?" küsisin.

"Poole tunni pärast, ta vend pidi meid kuskile kohvikusse ära viima." ütles Lucas ja võttis kohvrist endale uued riided.

"Eks ma lähen siis Ethani ja Scotti juurde." kehitasin õlgu.

"Mine mine." ütles Lucas ja kadus vannituppa riideid vahetama.

Ma mõtlesin pikalt, kas on ikka hea mõte sinna minna, kui Lucas lahkus, läksingi selle maja poole.

Koputasin uksele ja avama tuli Scott.

"Tere jälle." ütles ta ja lasi mu sisse.

"Kus Ethan on?" küsisin temalt ja ta vaatas mind tõsise pilguga.

"Mis teil juhtus, Ethan on suht tujutu ja istub oma toas." ütles Scott ja ma ohkasin.

"Ei Midagi,ma lähen alla." Ma sammusin ukseni ja tõmbasin selle vaikselt lahti. Ma kõndisin trepist alla ja nägin diivanil istuvat Ethanit.

"Hei," tervitasin ja ta vaikis. "Ethan." ohkasin tüdinult ja läksin ta kõrvale.
"Ära ole selline,me rääkisime ju." ta ei pööranud pilkugi telekalt.

"Mis on?" küsis ta tundetult.

"Ära ole kuri." ütlesin ja ta vaatas hetkeks mind.

"Mu tüdruk jättis mu maha ja nüüd ma peaks õnnelik olema?" küsis ta etteheitvalt.

"Ei, ma ei jätnud, ma arvan, et paus oleks hea ja sa polnud selle vastu, ma tahan sinuga tülitsemist vältida." seletasin.

"Tundub vastupidi." ütles ta.

"Ei, Ethan!" vingusin.

"Lõpeta, ma ju näen, et sa oled minuga ainult selle pärast, et ma olen haige, ma olen sind mitu korda Parkeriga väljas näinud." ütles ta.

"See pole nii, sa oled mulle kõige kallim." selgitasin.

"Sa ei pea valetama." ütles ta ja vaatas telekat edasi.

"Kui sa tahad, siis unustame selle pausi jutu ära.." ohkasin kuid ta ei vastanud.

"Eth!" ütlesin , aga ta ei vastanud mulle ikkagi. Ma istusin rohkem tema poole ja võtsin ta käest kinni, ta ei pööranud sellele tähelepanu. "Räägi minuga."

Ta ohkas sügavalt ja vaatas mulle otsa.

"Hakkame täiesti otsast, minevik jäägu minevikku." ütlesin ja Ethan noogutas.

"Ei mingit Parkerit, mul oled ainult sina, eks?" kergitasin kulmu ja Ethan keeras end minu poole.

"Ma ei taha sind millekski sundida." ütles ta ja ma raputasin pead.

"Sa ei sunnigi." langetasin pea ta õlale.